ma olen inimene. ja inimlik on murduda, eksju? (muidugi kasutan ma seda mõistet liiga tihti liiga tyhiste asjade peale) lihtsalt, miski on valesti, selline reaktsioon on juba natuke imelik, ja ma kardan natuke.. antibiootikumid, aigess. kyll ma terveks saan.

täna sõitsin bussiga. siis jalutasin. ja siis ootasin trammi. kesklinn. pime oli, tuled igal pool.. vilkusid, nagu jõulukuusel. aga lund ei olnud. kõik sebisid. ja ruttasid kodudesse, kus keegi ootas neid. ja mina seisin paigal ja vaatasin taevasse. pilved liikusid aeglaselt, stabiilselt, vasakult paremale.. ja autod sõitsid. kiirustasid ja siis pidurdasid tulede särades. paremalt vasakule. ja ma nagu ei olnud nende oma. ma olin nagu rohkem pilvedega yhtekas. stabiilne. ja ma leidsin, et ma olen neist ees. autodest ja inimestest. täpselt yhe sammu võrra, aga piisavalt palju, et mitte nende sekka enam kuuluda. ma ei kiirustanud, sest keegi mind siis ei oodanud. korraks isegi meeldis nii, eralduda kõigest. kunagi jäin ma alati 2 aastat hiljaks, aga nyyd olen ma omas ajas. võin olla kui vana tahes ja saada kelleks iganes ihkan. mul on nyyd aega. aega oodata. näiteks kodus, kedagi. kuigi mu huuled olid kokku surutud ja näol ehk natuke murelik ilme, oli hea olla. ma olen see, kelleks tahtsin saada viimased 3 aastat. uusi unistusi ei ole, lihtsalt need vanad armsakssaanud täitumata unistused. need, mida kunagi arvasin iga hetkega minust kaugenevat. kuigi.. õigesti arvasin. 5 kuud ja nyyd, viis päeva on kulunud, ja ma pole murdunud. jah, nutnud olen, aga sama palju ka naernud. kui mitte rohkem. kirjutasin nädalaeest pesast, mis kaduma läks; aga tegelikult pole see kadunud. ajad lihtsalt muutuvad ja nyyd on minu kord kellelegi pesaks olla. ma loodan, et ta leiab mu yles. sest nii jääb võlgu ju, kui võtad ja tagasi/edasi ei anna. nyyd on aeg anda.

ma ei tea, mis minusse läks, aga vahel ma ei tunne end millegi osana. justkui oleks aeg mujale liikuda. edasi. nagu fotogaleriis. ja homme näen samu asju hoopis teise pilguga. praegu oleks nagu paar pilguheitmist vahele jäänud. natuke huvitav vaadata jälle. 1 tema, 2 minu, 3 oma, 4 võõrast päeva. selline stabiilsus. stabiilne seismine, stabiilne rahulolematus, stabiilne mõtlemine ja stabiilne mõtlematus. ma unistan alati, iga hetk yksi. oh, nii on lihtsam, mõtted on hõivatud - sest igavus on halbade mõtete tallermaa. ja ilusam on. aitab leppida. huvitav, kas ma olen oma elu kellelegi kaotanud, ilma, et ma teaks? või aimaks? kellelegi võõrale? jah, tegin "selle" vea, et siiski armusin ära, aga see on tema syy ju ka. ".. oh, ära seda viga kyll tee..", aga tegin..! see oli hea nõuanne. aga kergem soovitada, kui teostada. ise soovitasin endale mitte kunagi sama viga teha, mida keegi lähedane tegi, aga ma ei tea. kogu aeg kalju serva peal tuulega võidelda ka ei jaksa. nyyd ma saan temast aru, mis siis, et hilja. ma ei taha rääkida inimestega. mitte veel. mitte praegu. mitte kunagi. ootab veidi. aega on. ma ei taha teada. ja ma ei räägi lõpuni, kui nad vait ei jää.

ma olin aus. ytlesin kõik välja. ebatavaline, isegi minu kohta. ma olen sellest niikuinii viis kuud ja nyyd viis päeva alati yhtemoodi mõtelnud, yhtemoodi rääkinud, kui yldse; ja nyyd on see kõik ka ametlikult kirjas. minu salalaegastes kettapimeduses. et ma saaks selle peast heita ja vaid harva laekast kogemata yles leida, natuke kaasa elada ja siis taas unustada. ja aastapärast mitte enam meenutada. kunagi. ei mõtelda, ei rääkida. nii on aus. ma ei tea isegi, kelle suhtes.

kui ma ei mäletaks midagi, mis ma läbi olen elanud, siis oleks kõik terve. nagu barbimaailmas. kus kõik ei jookse nii koledasti kokku, nagu päriselt. kus 1 väike asi võib rikkuda su tuju terveks õhtuks ja hommikuks ja päevaks. ma mõistsin täna, et tegelikult ei kaota ma sõpru, vaid ma ajan nad ise minema. hakkan kartma ja pabistama, kui mul enam midagi ytelda ei ole, ja siis see juhtubki. ja kui tema jaoks on meie yhised jutud piisav alus usaldamiseks, siis minul enamasti ei ole. ma kardan inimesi. sest inimesed ytlevad, et nad ei tee oma viga teist korda, aga teevad. isegi mitu korda. ja siis ma kardan neid omaks võtta.

ma jätsin yhe asja meelde. yhe lubaduse. isegi vande pigem. aga sealjuures on mul meeles ka mitu teist asja, mis seda kummutavad, praktiliselt olematuks muudavad, ja siis veel tuhanded-tuhanded yteldud sõnad, mis yknes sõnadeks on jäänud. ma vihkan kahte asja yle kõige maailmas - lubaduste murdmine ja reetmine. praegu on lihtsalt ringiga minu kord. ja ma ei tea enam, mis on õige ja mis mitte. tahaks koju.

kohe varsti hakkan ma suuri tegusid tegema. nagu filmides. võitlema kõige nimel, mis kallis on. ja siis ma lähen ära siit, aga seekord võtan kallid asjad ja inimesed endaga kaasa. kui nad vaid sooviksid tulla.. ah, ma olen nii loll olnud. ja kuidagi omaette. kas keegi mõistakski yldse, miks nii? ja veel, perekond ahistab. nyyd ei ole enam tegu inimestega, kes on kysimusteta alati sinu poolel, vaid kamp tegelasi, kellele peab pidevalt aru andma. ja siis ei taha suhelda. ei nende ega teistega. homme lähen välja, kui neid ei ole. võibolla lähen otsin oma pesa viimaseks korraks yles. edaspidi saame me juba omaette hakkama. koos. kahekesi.

nyyd on mured räägitud. nyyd võib kivi vette visata.