hämmastav, kuidas koos olevad inimesed lähevad lõpuks nii üksteise nägu. sest nad vaatavad kaaslast tõeliselt - pisima detailini. nad armastavad teda, ta iluvigu ja omapära. nad teavad, milline ta on kurvana ja naerdes, teavad, milline õnnelikuna. ja see on nende meelest ilus, mis nad näevad. Ning loomulikult, enesele märkamatult, hakkavad nad naerma samamoodi, kurvastama, kasutades sarnaseid liigutusi ja samu lihaseid. lõpuks muutuvad näojooned ja ilmed. ja siis näivadki sarnased.
mu kadunud vanaema majas elas üks abielupaar. nende lapsed olid suureks kasvanud ning nendega enam koos ei elanud. mäletan neid alati koos, sest nii ma neid nägin. küsisin väikse ja naiivsena (nagu ma olin) vanaema käest, et kas nad on õde ja vend? vanaema naeris, et ei ole.. nad on lihtsalt väga kaua aega koos olnud ja elanud. abikaasad muutuvadki natuke ühte nägu.
ja teised mõtlevad, nad nii sobivad kokku :)