mul on 15 minutit aega.. ja ma ikka ootan. ma ei ole masenduses.. ega ebakindel.. ega ka väsinud mitte. kardan natuke.
ma ei karda täna elu. ega seda, mis tuleb, ega valugi. ma kardan oma inimlikku mõistust ja kolle, mida ma oma fantaasiaga genereerida suudan. lihtsaid kujutlusi.

vahel ma kardan, et ütlen liiga palju. sest alati, kui olen ütelnud kellelegi, kui väga ta mulle tähendab, siis läheb jamaks. see on nagu müüdiga, et mehed tahavad ainult seksi. ning kui kätte saavad, jätavad maha.

hädad tulevad lainetena. enamasti. aga see häda on üksik ja ajutine. see on arusaamatus. ja ikkagi minu ettekujutus.