käsin niisiis väljas. talv, meri, peedivein, Talve, sada mõtet ja 10 sõna. millegipärast tahaksin talle alati ütelda rohkem kui ütlen. nagu usaldaks, sest tean, et varsti ununeb..

Saul võiks kuulus olla. ta oleks seda väärt.

kogu see maailm keerleb ümber ühe tohutu kepi. ja need, kes pole rahul, vihkavad üksteist ja kadetsevad. naised naisi ja mehed mehi. kuigi uskudes, et on enese jaoks leidnud Selle Õige, vahitakse ikka teiste kaaslaseid. tahetakse keppida ja soovitakse, et kogu liha, mida ihaldatakse oleks alati kättesaadav. kuigi piiratakse enid, sest mees/naine kodus piirab, või pole liha jahitav. vennaraas küsis kord minult, mis minus nii erilist on. ma ei osanud talle vastata ja ajasin talle jampsi. sellist kasvatus-õpetlikku värki. rääkisin asjadest, millest arvasin, et ta peaks teadma. tegelikult tahavad kõik keppida. seni tahavad, kuni pole ütelnud "EI". siis mõistavad.

ma ei pea kunagi. ma ei ole kinni ega sunnitud. ma väldin sõltumist, kui see minust ja mu enese tahtest ei lähtu. keegi ei sõltu ka minust, kui ta seda tõesti ei soovi. keegi ei sunni mind rääkima Sinust kui endast. ma annaks Sulle vabad käed, kui teaksin, et Sa seda ihaldad. Sa ei pea kunagi. mitte minuga. aga ma ütleks Sulle rohkem, kui ma ütlen.