Kool tapab. ma ei jõua isegi omandatud teadmisi enda jaoks arusaadavaks enam teha. Nii kiire on elust läbi tuiskamisega, et keegi peab viskama tellisega, et tähelepanu saada.
on nii palju asju, mida tahaks teha ja proovida, aga enam ei jaksa. elu jõudis liiga äkki pärale. aga kes mind siis on sellest nii kaua eraldi hoidnud, mind selle eest kaitsnud? kus ta nyyd kadus?
kedagi polegi olnud. lihtsalt elu kulgeb vaikselt. arvan, et see käibki nii. läheb veel kuukene ja ma harjun sellega. miski pole ju vastuvõetamatu ega ka ahistav, kui suudab end selle sees vabalt tunda. need väikesed ilusad ja armsad asjad, hetked, mis elu Sulle ja mulle kingib kaalub üle kõik valud. naljakas balants, kuigi kõik vaheldub pidevalt seinast seina. aga meie elud on lihtsamad kui mõnel teisel.
vahel turgatab õnnehetkel pähe mõtegi, et äkki see röövib ära kellegi teise õnne? ehkki kannatuste ajal ma ei mõtle, et keegi võib sellepärast õnnelik olla.. ei, ma ei ole kade -- pidev õnn rikuks ja hellitaks meid ära.
"I must admit I'm getting tired of sitting on my cloud. Heaven's not what I desire, eternity can wear you out.."

leidsin endast äsja mingi ükskõiksuse sädemekese. ei, mitte elu vastu, vaid ükskõiksuse situatsioonide tragikoomilisuse suhtes. ma ei taha enam mõtelda minevikule kui mingile kadunud aardele, kaunile lapsepõlvele ja naiivsusele. ma näen seda kui protsessi ja progressi, mis jätkub ja kulgeb. mõned ilusad ajad on seljataga, paljud veel ees, sest olen ju elanud veel vähe. eks see olegi omamoodi võlu neid elust otsida, leida, nautida..

nägin unes miskit. jäi meelde vaid mingi lausejupp, mida hetk pärast ärkamist mõtlesin: -Palju õnne, issi. -Head aega, emme. polnud vist lemmikuni.
mõnikord mulle meeldib mõtelda läbi mingeid olematuid situatsioone. mõtelda, et kuidas ma käituksin ja kuidas teised, kui nii või naa oleks. nagu unistamine.. vahel mõtlen, et mis oleks olnud teistmoodi, kui ma oleks maal sündinud ja kasvanud. vahel mõtlen, et mis muutuks, kui ma jätaks kõik olemasoleva seljataha, võtaks paar asja ja hilpu ning läheks lihtsalt minema. kuigi reaalses olukorras käituksime niikuinii hoopis teistmoodi kui arvame.

ma olen jõudnud punkti, kus nii palju muutub ümberringi. kuigi kõik ei pruugi kohe kõigile meelepärane olla, inimesed siiski harjuvad. niisiis ma ootan ja vaatan kuni see mingi selgema kuju on võtnud, et saaks siis kuidagi mõnusalt sisse kohanduda. muidu võib naela otsa astuda.