teadagi, inimesed ei salli narrimist. eriti, kui see seisneb vahel harva yhe nõrkuse, ntx kommi näitamises, nii, et tekkiks motivatsioon edasi pingutada, (mis sest, et pingutus alati pettumusega lõppeb ja komm jääbki igaveseks unistuseks).
aga alati peale komminägemist muutub see millegipärast näiliselt tähtsusetuks. inimene arvab, et elu on niisamagi ilus ja pingutamist väärt, alateadlikult pingutab ta aga ikka selle kindla eesmärgi, armastuse pärast. hiljem, avastades, et komm oli vaid illusioon, pettutakse ja elu näib niisamaväärselt mõttetu kui enne mõttekas.
samal ajal võiks ju pingutada siiralt tõelise ajendi nimel, et elu on ilus, sest ta ju ongi! eriti nende special inimeste kõrval. võib-olla siis ollakse tõeliselt armastust väärt.

juba ärkamisest saati keerlevad mu peas tohutus hulgas imelikke mõtteid ja nad ei paista tahtvad ära minna kaa. tegelikult tahaks koju. oma koju.