Tuhlasin igasugustes vanades asjades ja avastasin, et mul on tohututes kogustes mõttetuid vidinaid, mida peaks ära viskama. Kohati mõtlen, et peaks järjest kõik kapid ja sahtlid lihtsalt toa keskele tühjaks tõstma ja ükshaaval tagasi panema nii, et vajalikud asjad alles jääks ja ebavajalikud minema saaks visatud.

Millegipärast on osa asju sellised, mida ma olen senimaani hoidnud just sellepärast, et nad mulle kunagi midagi väga olulist tähendanud on. Praegu ei suuda ma isegi meenutada, mis see "midagi" olla võis.

Hea. Inimesed tavaliselt hakkavad vanu asju igatsema ja "mäletsema" siis, kui on rasked ajad. Küll siis igatsetakse noorust või keskkooli, eelmist abikaasat või elukohta.. midaiganes. Minul ilmselt ei ole. Sellepärast hea.

Mõned koguvad igasuguseid asju, mis yhe või teise asjaga seotud on, mida nad armastavad. Näiteks inimesed, kes fännavad oletame Prantsusmaad, koguvad igasuguseid tyhje Prantsuse veini pudeleid ja kommipabereid.. mis tegelikult on jumala mõttetud ruumivõtjad ja tolmukogujad.

Mina kogusin ka midagi. Aga lõpetasin ära. Sest see tähendas, et mu alateadvus elas hirmus kaotada võimalus kunagi _oma_ "Prantsusmaad" iial näha. Kogudes kõikvõimalikke mälestusnänne. Sain kogumisest üle ja hirmust ka. Või vähemalt ma arvan nii.

Dush on ka hea.