Hiljuti lugesin ühe tuttava blogist juttu tõelisest sõprusest ja ma ei saa jätta oma arvamust avaldamast sellel teemal. Ta kirjutas, et sõprust ei tehta, see tekkib. Et see on partnerlussuhe, mis ei põhine üksteise pealt kasu lõikamises. Ma mõtlesin sellele sissekandele mitu päeva ja ma ei saanud seda tunnet, et midagi oli selles ikkagi valesti, enda seest kuidagi välja.
Üks teine ammune tuttav, keda omal ajal oleksin tahtnud võtta sõbraks, kirjutas oma blogis üksildusest. Ta kirjutas, et kui ta on kellegagi tuttavaks saanud, kes talle sobib, siis suudab ta jätta endast hea mulje ning panna teised endast huvituma, kuid hakkab siis varsti pelgama, et ta neid tüütab, ning tagasi tõmmates kaotab selle tärkanud sideme. Mõtlesin temast mitu päeva, ja sellest, kuidas ma teda oleksin sõbraks tahtnud, aga ta siis ära kadus. Nii veider..
Mu vennas jäi hiljuti ilma oma tüdruksõbrast, keda ta armastas sama palju, kui üks mees võiks armastada oma naist. Ta kurtis, et ta ei mäleta enam ammu, kuidas südamevõitmine käib. Lihtne on ju tegeleda tüdrukuga, kellele ta meeldib, aga proovi sa võita selle tüdruku südant, kes sulle meeldib, kui ei mäleta, kuidas see käis. Veel enam siis tüdruku, kes on sind just jätnud ja proovib sinust eemal hoida..
Kas sõprus on valik? On see parnterlussuhe? Kasu saamise suhe? On see hirmude ületamine? On seda vaja sundida? On selle nimel tarvis võidelda?
Ma olen viimased 4 aastat Tallinnast oma Aunet otsinud. Sellist inimest, kes on niivõrd iseenesest mõistetav, et ei pea põdema, et ta peaks kunagi ära kaduma. Täna Mõmmiga koos koolitusel olles tundsin jälle tema puudumist. Ma helistasin Aunele.
Ta peaaegu kiunatas telefoni, et kui hea see oli, et helistasin. Ma mõmisesin midagi vastuseks ja lõpetasin varsti kõne, aga ma praktiliselt nuuksusin siis selles igatsuses. Me pole mingi armastajapaar, ei ole ka sugulased, aga ta on minu nais-Mõmmi, juba aastaid. Otsin, või ei otsi, teist temasugust ei ole kuskilt võtta.
Ma helistasin Aunele sellepärast, et ta on mulle kasulik. Ta tegeleb alustavate ettevõtjatega ja koolitamisega, seega on ta täpselt, mida ma vajan. Ma ei saa ütelda, et ma ei "lõika" meie sõprusest mingeid eduvilju, sest see oleks ilmne vale. Küll aga ei näe ma tulevikku ühelgi sõprusel, mida ei saada teineteisele kuidagi abiks olemine. Selles kontekstis on kasuks olemine võrdne partnerlusega. Aune on selleks liiga tark naine, et lasta end ära kasutada, ning mina pole ilmselt nii loll, et nii paljuga riskida.
Mina kardan ka uusi sõprussuhteid luua, ma tean. Ma olen helistanud toredale inimesele, et ei jõua meie kokkulepitud kohtumisele, sest olen kartma löönud. Mõistagi kaotanud sellega palju oma usaldusväärsusest. Aga sina, ära karda luua sõprussuhteid, sest ei tea, mida teine mõtleb. Sa suudad tõepoolest endast head muljet jätta, ära pelga seda teha.
Ja mulle endale, ma ütlen, et ma tõesti ei oska "südameid võita". Loodan lihtsalt, et ühel hetkel tuleb see õige inimene, keda olen otsinud, minu juurde ja võidab hoopis minu oma. Nii, nagu Aune tuli, nii nagu Mõm.
