Kardad Sa kõrgust? Mina kardan. Jubedasti. See-eest on aegajalt päris mugavalt hirmutav, kui mõni lugu (Coldplay - Yellow) oma headusega mind kuulamise ajal mu toolilt õhku kergitab ja laseb lae all ringi lennata nii kaugele, kunimaani kõrvaklappide juhe vähegi ulatub. Nendel hetkedel jooksevad läbi pea kõikvõimalikud mõtted, ideed ja mälestused. Nii.. ja tõotabki tulla pikk sissekanne.

See on äärmiselt kummaline komme inimestel pidevalt oma lähikondlasi testida. Ja olles kellegi lähikondlane peab peaaegu katkematult oma tõsimeelsust tõestama. Ma leidsin oma tänaste päevasyndmuste seast yhe väikse mälestuse mingisugusest unisest vestlusest, mille ma ööpäevaga täiesti unustanud olin. Või oligi see lihtsalt ilus unenägu. Peab teiselt syydlaselt järgi pärima. Anyway, ma siiralt, ausalt, tõepoolest ei mäleta sellest muud, kui seda, et see hea sooja tunde sisse tegi ja Vähi ja Lõvi mu sees omavahel ära lepitas. Sest ma jäin mõtlema, et kui mulle suudetakse andeks anda kõiksugused rumalad teod ja ytlemised, siis suudan mina ka. How hard can it be?? Siiani on asju, mis minu meeli, ausalt yteldes, _pidevalt_ myrgitavad. Aga need ei ole sellised "asjad", mille pärast saaks vabandust paluda või andeks anda, need lihtsalt "on". Ebavajalikud vidinad, mis peale kauba kaasa antakse. Näiteks kohustused õigustele. Ja kriimustused armsatele kassipoegadele. Ja inimeste halvad omadused headele. Need on sellised "asjad", mis lihtsalt peaks ununema, oma tähtsuse kaotama, aga vot ei tea, mispärast väike Vähk neid kinni hoiab. Võibolla vajab lihtsalt veidike aega. Mul on fantastiline partner. Omadus panna kedagi terveks ööpäevaks (and counting) naeratama _on_ ju fantastiline.