Eile päeval tegelesin enese analyysimisega. nimelt üks õhtu klubis olles tegin avastuse, et olen olnud koos paarina inimestega, kes tegelikult ei vasta üldse minu nn. maitse kriteeriumidele. fyysiline meeldimine ei saa lihtsalt yhel hetkel nii äkki ära kaduda. need, kes omal ajal mu noorevõitu kriitilisele silmale mingit rõõmu valmistasid, valmistavad ka praegu. see ei ole ju muutunud. vähemalt mitte palju. aga on ka neid, kellest õppisin hoolima ning aasta pärast enam ei osanud hoolida.

mu kõige esimene kaaslane ütles mulle kunagi, et järgmistes otsitakse ikka oma esimest. ta teab seda, ja mina ka, aga ta ei kasuta seda ära. nagu ta pole kunagi midagi minuga seoses ära kasutanud. mind kinni hoida ei ole mõtet - ma lähen, kui tahan, olgugi, et peab pärast murtud sydame verest tyhjaks jooksmist kaua kannatama. olen talle paljuski tänulik, et just tema mu esimene oli - ta näeb vist päris hea välja. suhtleme siiani harva, kuid see suhe on muutunud täiesti. ma ei vihka teda, pole põhjust. ma ei pea teda sõbraks, pigem yheks tuttavaks, kes mind hästi tunneb ja kes on mulle unustamatuid õpetusi jaganud (sealjuures ei miskit fyysilist - olin liiga noor). tore on tänaval kohtudes teretada ja edasi minna ilma, et oleks kohustust seista kusagil puiesteel ja sundida end vanu aegu meenutama. see pole tähtis. ei praegu, ega pole kunagi olnudki. ma ei usu, et ma temaga kunagi tahaksin koos olla. tean teda liigagi hästi. ma ei peaks vastu, sest ta on pehmelt murdja nagu minagi. kui murrab, siis on tykid taga, aga ise ta syydi ei jää. vähemalt mitte nii, et kunagi andeks ei suudaks anda. ma ei armastanud teda kunagi. pole päris kindel, et senini üldse olen kedagi armastanud. aga ma tean, et olen armunud, ja nii lootusetult, et kipun kinnihoidmisega kyynistama. kogemata.. ausalt!

üritasin mõista, miks inimesed koos on nendega, keda nad tegelikult ei armasta. kes neile tegelikult üldse ei meeldigi. iga hellus on tehtud mõistuse, mitte sydame kaalutlustel. ise teades, et sellest ei tule midagi välja. aga ikka tehakse. vist kompenseerib tegeliku armastuse puudumise. aseainena..? masendav. Tema arvab, et see on katsetamine. kohe nii või teisiti seda õiget ei leia. arvan, et tal on õigus.

võib-olla on see ettevalmistus. näiteks, katku ajal muutub inimese elu hind nii väikseks, surm on osa elust, loomulik ja normaalne. siis ei võeta seda ka nii raskelt, sest see on niivõrd tavaline. need tuhanded armumised ja sajad haigetsaamised, kymmekond sydamevalu suretavad närvi ja teevad meid ükskõiksemaks. see on lõpuks nii loomulik, et armumine lõppeb valudes, nii et tõelise armastuse lahkumine ei tunduks nii traagiline, et elust väljapääsu otsida. samuti õpetab katsetus meid tulevikus armuvalu kartma, teeb meid kuulekamaks, alluvamaks, järeleandlikumaks ehk. täiuslikku kaaslast ei ole olemas. see kõik abistab meid miinustest mööda vaadata ja keskenduda igale ilusale asjale, mis kaaslase juures meie ettekirjutustele vastab, mis silmale ilus, mis armsaks on saanud. mõned miinused võivad muutuda elu olukordades plussideks. et kaaslane oleks põnev. armastus teeb paindlikumaks, aga siiski ei tohiks lasta sellepärast endale pähe istuda, et armastad.

usun, et need ettekirjutused täienevad iga päev. muutuvad konkreetsemaks ning lõpuks moodustubki neist mingisugune ideaalse kaaslase kujutelm. see ideaal on paindlik. aga mida enam sarnase eluetapi jagaja leida, seda õnnelikumaks on võimalik muutuda. näiteks:
mulle õudselt õudselt meeldib õrnus. mulle meeldib õrn olla ning see, et minuga õrn ollakse. olin päris noor ja roheline, kui ta mind leidis. või mina tema. ta võttis üks õhtu mu sõrmed oma kätte ja silitas neid teisega hirm-õrnalt. mõnus oli. leidsin, et see on isegi niivõrd hea, et tahan, et ta tunneks samasuguseid õrnusi nii kaua, kuni ta mind tunneb. olgu või surmani. siis õppisingi helluse selgeks. enese jaoks ja ka oma meheideaali täiustamiseks. nii lihtne asi, et tundub isegi tobe, kui järele mõtelda, aga täiesti piisavalt oluline, et seda järgmised 10 aastat hästi mäletada.

olen jälle päeva võrra vanem ja targem. olen jälle sammu võrra lähemal tõelisele armastusele. i did my best to have a progressive Friday. aga homme olen parem kui olin täna.

"ära valeta, kui ütled, et armasad. kui ütled, siis ka mõtle. aga ma tean, et Sa armastad, sest sa ju ei valeta.. ega.. ?"

Liising siis, kui kell oli palju.