Täna nägin koolis kõrvaltseisjana mingit vahejuhtumit, mis, kuigi igapäevane, mind siiski pikemalt mõtlema pani:
Garderoobis kohtusid kaks sõbrannat, umbes 10-11-aastased. Nad kallistasid teineteist põgusalt. Üks neist läks edasi avalikäsi ilmselt ideega oma riietuvat klassivenda kallistada. Poiss oli aga usinasti saapaid jalga toppimas, näol "saaks-vaid-koolist-minema"-ilme.. Loomulikult tõukas ta tytarlapse endast eemale ja jätkas tegevust. Üheltpoolt oli tal muidugi tegemist, aga ma arvan ka, et kallistamine ei oleks olnud tema klassivendade arvates kuigi maskuliinne tegevus. Me kõik oleme teataval määral kaaslastest mõjutatud, right?. Tüdruk seega oma tahtmist - tähelepanu - ei saanud. Ta haaras poissi käsivarrest teda sikutades ja kinni hoides. Poiss alguses proovis ignoreerimise taktikat, kuid kuna see ei olnud abiks ja ta end ahistatuna tundis, hakkas ta tüdrukut lükkama ja üritas lüüagi. Tüdruk tõrjus osavasti kõik poisi agressiivsed liigutused ja ühel hetkel, nähes, et tühjast on rohkem tüli kui kasu läks lihtsalt minema. Poiss ajas edasi saapaid jalga. Kogu juhtumise tulemuseks oli tütarlapse enesetunde ja -väärikuse langus, kuna ta ei suutnud saavutada soovitud tulemust, poisi asjatu häiritus ja ärritus. Samas poleks asi palju paremini lõppenud, kui noor mehehakatis oleks plikat ka kallistanud, sest siis oleks ta ära tõugatud oma sõpraderingist - ebameheliku käitumise pärast. Tüdruk oleks võinud ju minemata jätta, aga kus ja kuidas ta siis oma tähelepanuvajaduse rahuldada võinuks saada? Ja lõppudelõpuks ei tundnud tüdruk end naiselikuna ja poiss mehelikuna (kuna temalt kui mehelt üldse sellistlaadi tähelepanu nõudma tuldi).
Mõtlesin, et tegelikult ei toimu see mitte ainult neljandas ja viiendas klassis, vaid kogu elu vältelt, sest see ongi see standard, kasvatus, mille järgi me elame. Ka emotsionaalsel tasandil.
Paarisuhtes jääks see "mida-teised-arvavad" nüanss olemata, sest kedagi pole ju pealt vaatamas, ja on mehel ilmselt kergem oma kaasale vastu tulla. Küsimus ainult, kas ta tahab ja kas see ei muuda mitte kallimat temast emotsionaalselt sõltuvaks. Naised on edevad nii või teisiti. Kui nad oma mehelt tähelepanu ei saa, siis saavad nad seda mujalt - töölt, koolist, sõpraderingist.
Teineteisele mitte vastu tulemine pikemas perspektiivis narrib suhet ja kaaslased eemalduvad emotsionaalselt teineteisest. Halvem stsenaarium oleks isegi see, et toimub üleüldine emotsionaalne mandumine, sest töö, kool ja sõbrad ei vaja intiimsust ega sügavaid tundeid. Mingisugustki intiimsust välja näidata nõuab vaeva ja väsitab ära. Töö muutub eluks ja elu tööks.
Mõtlesin ka natuke mehelikkusele. Valdavalt meeldivad naistele mehed, kes on pisut naiselikud. Naiselikud silma või kulmujooned, naeratus või romantilisus ja tundlikus - ei tundu just mehelik, huh? Samas peetakse mehelikeks joonteks karedust, karvasust, tugevust nii emotsionaalses kui füüsilises mõttes, jõulisust, tundetust, ühetaolisust jne jne. Nende sõnadega mina iseloomustaksin ühte haisvat ja koledat paadialust, mitte meest. Kui armastamine ei ole mehelik joon ja kallistamine on nõrkuse näitamine, siis ei tohiks mehed mingit moodi olla intiimsed. Nende töö oleks nende elumõte, kuid intiimsus ei oleks nende ülesanne. Nende vaev oleks olla mees, ehk selles kõige räigemas mõttes - karvane, kole ja tundetu. Elu oleks neile nii või teistiti töö ja higivalamine.
Kuid kuna mehed on suuremal või vähemal määral intiimsed (ehkki pole see nendele loomuomane), miks siis ei võiks olla intiimsususe saavutamine nende tööks, nagu naised näevad vaeva ametialase rutiini talumise ja emotsioonitusega?
Inimene pole tänu taevale tervenisti ei mees ega naine. Vastasel juhul ei suudaks me mingisugust koostööd teha, üksteist mõista ning ilmsesti sureks õige varsti välja. Liialt oma loomulikest sootunnustest ja -omadustest kõrvalekaldumine viib ainult end ja teisi segadusse ning sellepärast pole säärane hälbelisus ühiskonnas aktsepteeritud. Piirid on selged. Eks igaüks tea, kui kaugele läheb tema.