Ebakindlus on hea, sest see ei lase kunagi valvsust kaotada ega piire ületada. Aga see ei lase meid kunagi ka end vabana tunda.
Hirm on see, mis mehe araks teeb. Valvsus on instiktiivne. Inimene ei püsi kunagi kaua õnnelikuna. Tavaliselt, kui ta on saavutanud selle hingelise ja tundelise harmoonia, mida ta vajab, pingutab ta selle nautimisega üle, keerab mingi käki kokku ja õnn libisebki käest. Ja vabadus ka.
Masendav on ärgata hommikul avastades, et on vaja jälle üles tõusta, olles iga päevaga aina väsinum ja kuivem, raisku lasknud veel ühe potentsiaalse rõõmutooja öö oma lõpmatu üksindusega. Mis mõttega? Teiste jaoks?
Masendav on suhelda päevast päeva samade inimestega. Harva on nende seas keegi, kes oleks midagi väärt või teeks päeva säravaks. Kahju ka neist, sest nendest loovad enesele maailma ja päeva tühised ja igapäevased inimesed. Ja nende kadudes pole enam midagi.

Never thought it would be so easy loosing time. i'll better think it trough.

Vihkan lipitsejaid. Olgu nad omavahel. Ka viisakusel ja komplimendil on piir. Kompliment on nagu kallis shokolaad või vein, mida ei tohiks lasta iga päev endale lubada. Sarnaselt naljaga muutub kompliment igavaks, kui seda liiga palju kuulda. Lõpuks tüütab isegi ära. Nii ei jõua enam keegi kuskile.
Piirid on lihtsad triibud, mis märgivad kohta, kust üle enam ei tohiks astuda. Mõne jaoks on see miinimum. Mõne jaoks on see plaanimajandus. Minu jaoks on see ükskõik. Ja vahet ei olegi, sest ma ei sea piire ega tea, kus nad on. Nad on umbes seal, kuhu mu silmad ulatavad, aga ma ei lähe neid kunagi otsima. Sellepärast ei pea ma kunagi kahetsema. Ja ma pole kunagi piirides ketis.
Vabadus on oskus tunda end vabana piirides, kuhu meid aheldada üritatakse. Seda vabadust tunneb peas, mitte südames. See vabadus on meie enda teha ja see ei ületa kunagi (meie/teiste) piire.