ma ei viitsi enam rääkida ega arutleda teemal, mida ma viimase 48 tunni jooksul teinud ja mõtelnud ja taibanud olen. aga ma kardan, et varem, mitte kunagi varem, ei ole ma olnud milleski või kelleski nii kindel, kui ma praegu olen.

ebausk seisneb selles, kui usutakse, et yks asi tingib teise, kuigi need kaks on omavahel täiesti sõltumatud. ta kysis, mis on minul, mida temal ei ole, aga ma ei tea. ei olegi ju olnud yhte või kahte konkreetset asja, mille olemasolu tingib õnne. it's not like, ma tõstan nimetissõrme ja ytlen samal ajal hei, ja siis läheb nii ja juhtub naa. mina pole midagi võtnud, mitte meelega, mitte teadlikult, mitte tajudes. olen olnud lihtsalt minaise ja kõik loksubki paika.

kindel olen ma selles, et olen vähemalt mingi osa enesest juba leidnud.  osa, mille pärast ei pea ma häbenema ega ka mitte uhkust tundma. osa, mis on iseenesest mõistetav. osa, mis pakub mulle veendumust, et mind armastatakse minu enda pärast, või õigemini sellest hoolimata.