Maailma kõige kummalisemate tunnete tekitajate esikymne hulka kuulub kindlapeale lapsepõlve meenutamine. Tavaliselt tehakse seda siis, kui kõik on peetis ning soovitakse minna hetkeks tagasi lapsepõlveaegadesse, kus elu oli nii muretu, ebatavalisematel puhkudel mõteldakse igasugustele noorpõlvesyndmustele kui õpetlikele lugudele, millele siis tagantjärgi tänulikud ollakse.

Minu nimi võinuks praeguseks vabalt olla Movileanu. Võiksin olla täiesti ilma kõigest sellest, mis minul on, aga selle asemel oleks mul midagi muud, mida hoida, mida kalliks pidada. Kunst näiteks. Ma ei uskunud kunagi, kui ma nimekandja noortesse silmadesse vaadates lubasin neid mitte kunagi unustada, et ma oma sõna pean.

Ma ei mäleta ei silmavärve ega lõhnu. Isegi tähtkuju ei mäleta. Ainult vestlusi, juttu.. ja seda nime.

Väike risööts peas ja internetis viis mõned tykid jälle kokku. Vahest on sellest juba oma 5-6 aastat? Vaevalt, et selle ajaga kasvanud lapsi enam ära tunneks. Kete-Li käib juba 7ndas..

Being The First isn't always bad after all.. what a life.