Peab tunnistama, et käitun vahetevahel päris koledasti. Iseenesest võiks ju kõik oma emotsioonid alla suruda ja olla nii, nagu teised seda tahavad - ei kunagi vihane, armukade või solvunud. ehk oleks endalgi kergem ..? vähemalt suhelda ..? kõik need tunded aga alla neelata .. vist mitte.
tagantjärele oleme alati kõik targad ning manitseme, miks me paremad ei võinud olla.. ainult korrakski! jätta mõni sõna ytlemata, mõni lugu rääkimata..

samas ma tean, et pidevalt alla neelata ei jaksaks. koguneb ja koguneb, yhel hetkel aga inimene murdub se's koormas. selleks piisab vaid yhestainsast lahtipääsenud hingeviljast, et vallandada tunnetelaviin, mis peale tema veel kõik lähedased ja armsad inimesed enda alla matab. mõista siis, kuidas õigem on!

ma olen tihti armukade. ja kui olen, siis ei taha ma seda välja näidata. parema meelega läheksin ära sealt, et keegi ei näeks. samas ma tean, et kõik saaksid aru, kui läheksin, nii et jään, põen. olengi lukus. reaalsuse ukse taga, sees tunded plahvatamisäärel. haun hädas plaani ja nõuan kättemaksu, kuigi kõik tuleb ju minust enesest. nii siis need asjad juhtuvadki. ja olengi uss.

but that's the way i am. take it or leave it!