Niisiis.. olen jälle millegagi hakkama saanud. Tubli mina.
Räägiks siis alustuseks sellest, mis ma eile tegin. Naljakas, nagu see on, kogu mu päeva võib võtta kokku ainsa sõnaga - magasin. magasin juba yleeilsest alates.

Yleeile tähistasime mu õe synnipäeva. ta sai vanaks. istusime suguvõsaga yheskoos lauas ja rääkisime üksteisele legendikesi ja kuulujutte. siis läksin õue jalutama.
Mulle meeldib jalutada. aga mitte yksi. seega olin leidnud endale kaaslase nii jalutuskäiguks kui ööseks kaissu võtmiseks.

Jalutasime Toompeal. talle meeldib seal. tean ka miks ning olen naljakalt kade. sõbralikult võib-olla.. ja sellesamasel põhjusel käin isegi vahel seal jalutamas. isegi temata, yksi. vahel muu seltsilisega. lund oli siis sadanud. see oli kerge ning jäi hästi kokku. kirjutasin Toomkiriku vitraazakna lumele jääpurikaga "Liis ta.." Mõtlesin kirjutada kahte asja. "Liis tänab" ja "Liis tahab". ei kirjutanud. ei julgenud, sest ta oli seal. tänada tahtsin tegelikult teda. et ta oli tulnud minuga kaasa sinna. ja tahtsin..? tahtsin musi.

lükkasin lume laiali ega kirjutanud lõpuni. ta võttis mult käest kinni ja vedas mind kirikust eemale, ise naerdes, et teab, mida kirjutada mõtlesin. küsisin, no.. mida? ta vaatas mulle silma ja ytles: "Liis tahab musi" ning suudles mind põgusalt oma külmade pehmete huultega. kust ta teadis? ma ei tea. poolteist aastat yritamist minust midagi aru saada on vist väheke vilja kandnud. ju siis pole nii raskegi..

annab lootust, et ehk tunnen mina tedagi paremini, kui mõni teine võib. vahel aga tundub mulle, et aimasin teda paremini, kui olime just kohtunud. oleme mõlemad parajad manipulaatorid, ma läks ta õnge ja tema minu. esimest korda sedasi võrku püütult ei hakanud ma rabelema, tundsin end turvaliselt, tunnen siiani.

sedasi siis.