Esimeses vaimustuses ei tohiks kunagi blogi kirjutada. Muidu kirjutaks umbes midagi säärast: piiks, piiks, vääks, vääks, niilahe, teepakike.. vms.

Oleks vist aeg mõni asi ära kirjutada ja mõni suhtumine avalikuks teha. Näiteks nägin täna Liivit PBCs. Ja nagu, kuidas seda nyyd ytelda.. esimest korda ei tekitanud tema nägemine minus mingit teatavat vastikustunnet. Mitte, et varemgi see mind väga palju seganud oleks, aga lihtsalt, mõni asi vist jätab märgi ja mõni asi mitte. PBCs oli muidu tore. Mul ilmselt silm säras nii palju, et Hagari otsekysimine ei tulnud päriselt yllatuseks. Samavastu minupoolne reaktsioon "Eiveel" oli temale kyll imestamapanev. Vist. Näis nii. Ei teagi miks. Aga ma olengi seikleja.  

Tegelikult ma ju tean, mis nyyd juhtub. Ma pyhendun, ja kõik läheb peeti. Või siis, ei pyhendu, ja kõik läheb ikka peeti. Aga missiis. See enam ei heiduta mind eriti. Miski ei heiduta. Elu läheb edasi.

Ma vist kiirustan oma asjadega. Kannatamatu olen. Sest ka see 2 aastat hiljemsyndimist on ilmselt minusse märgi jätnud. Kõike tahaks justkui 2 aastat enne saavutada. Isa arvab, et viimase lapse syndroom. Ma ise aga tahaks pigem uskuda mingit maagiat. Et asju paremini selgeks teha, räägin ma yhe loo.

Mu vanemad hakkasid kokku elama umbes siis, kui mu isa sõjaväest tagasi tuli. See oli siis 76 aasta sygishakul. Pärast mu ema 20ndat synnipäeva nad abiellusid. Kuskil 77 suvel või nii. Praeguseks ajaks on nad juba päris suure arvu aastaid koos elanud ja neil on 4 last. Pärast pulmi tahtis mu isa pea kohe väikest perekonda saada, aga ema ei olnud nõus. 2 aastat hiljem aga ilmselt oli, sest siis sain mina endale vanema õe, keda nad siiamaani Hedviguks hyyavad. Keiti syndis temast umbes 2 aastat hiljem. Ja kaks mähkmerohket aastat hiljem oli minu kord. Kõik oli valmis ka, aga rasedus katkes, nii et mina ei näinudki ilmavalgust :(
Siis kaotasingi 2 aastat, mis võtsid aega, et vanematel jälle lapsesaamise isu tagasi tuleks. Vennaraas on minust samuti mõni aasta noorem. Usun, et mu hing oli selleks ajaks juba valmis, aga kuna ma oma "keha" kaotasin, siis pidin 2 aastat uut ootama. Siin ma nyyd siis olen. Ja noh, võta nyyd kinni, kumb see parem oleks olnud. Aga märgi on jätnud kyll.

Samas, ma tahaks ikkagist praegu rääkida oma vaimustavast elamusest, kuigi ma ei tohiks. Nagu, mitteveel. Põhjus on nimelt lihtne - ma teen asju hetkel ristivastupidi kõigele sellele, mis ma olen ytelnud või mõtelnud - totaalne riskimine. Valikvariandid on lihtsalt liiga head, et neid niisama jätta. Jaanil oli õigus, asi _on_ põnev, aga ta ilmselt ei oska aimatagi, _kui_ põnev tegelikult. Ja iseenesest, tõtt-öelda, ongi just see, et Jaan olemas on, põnev. Ma lihtsalt ei tahaks, et kogu see põnevus ykshetk lihtsalt ära kaob, sellega ma ei riskiks. Tõesti.