eile öösel rääkisin kella [01:16:47]st [04:23:29]ni yhe purjust tuttavaga. kummaline, et tema puhul käib asi vastupidi -- mida rohkem joob, seda selgemaks ja konkreetsemaks jutt muutub :D however, leidsin mingisuguse põhjuse logi säilitamiseks järeltulevatele põlvedele.

miks läks yhe joodiku jutt mulle siis niivõrd palju hinge, et seda eraldi ära mainida? sellepärast, et ta oskab sõber olla. noh, mitte mulle, ma ei pea teda sõbraks, aga oma sõpradele. oma sõpru ta armastab. ja noh .. armastab hästi tugevalt, kaitseb ja hoiab neid .. isegi minu eest.

noh, ma ei ytleks, et ta oleks mind noominud või kuidagi isalikult õpetanud. aga lihtsalt.. ah, okei, ma ei oska praegu ymmargust juttu ajada nii, et kogu jutu sisu kuidagi ei reedaks: rääkisime meie yhisest sõbrast ja kallist inimesest ja ta ytles, et ma hoiaksin teda seni, kuni minu asi on hoida. ja kui enam pole, siis mingu kibestumiseta. ja ausalt yteldes, i couldn't help secretly crying out. mõtte pärast .. kartsin ärasõnumist .. ja hästi valus oli kaa.

pärast paaritunnist juttu muutis ta natuke oma sõna -- hoia teda, siis hoiad kaua. tegelikult kartsin, et ta ytleb, et järeleandlikkus on tallaaluste teema, aga õnneks nii ei läinud.

jõhker. ja yleyldse .. mul ykskõik, kas teatakse, et mul on kaa nõrgad kohad ja kus/kes, ja mismoodi ma oma haavu lakun ja musta pesu pesen, aga kui vaja, siis hammustan kyll.