Mõne tunni pärast on kirjand. Aga ma ei maga. Kõht valutab jälle. Ja.. I couldn't stop myself coming here.

Põhjust ei olegi, lihtsalt niisama. Olen vist blogimisest varsti sõltuvuses. Tegelikult toimub praegu midagi väga kummalist, mingi muutumine, mis annab palju jõudu ja julgust juurde. Praegu jaksaks vist maailmagi kanda.. ja mitte üksnes ühte. Tahaks seda tunnet teistega jagada.

Talv on läbi. Päeval oli õues 21 kraadi varjus ja ma läksin rattaga sõitma. Sõitsin oma tavalist marsruuti: linnahall - reisisadam - metodistide kirik - kadrioru tivoli - pirita tee - regatt - pirita rannaäärne tee. Täna lisandus sinna otsa ka merivälja muul, kus istusin kahe väikse poisi seltsis, jalad üle muuliserva.
Rannas oli varajasi päevitajaid. Jalutasin mööda liiva, mure kaasas, ja lootsin suve õige pea tulevat.
Võtsin muulile kaasa kaks kivi, väikese kollase ja ühe peosuuruse valge murekivi, mille murega koos vette viskasin. Kollasesse kivisse mõtlesin päikese, sest läbi mu pruunikaslillade prillide säras see kuldkollasena.
Kivisid on miskipärast mul taskus veelgi. On üks valge liivakivi, millesse mõtlesin (enese)kindluse. Tema vennaskivi, punane teravate servadega kivi on tükike sellest, mille ära olen kinkinud. Rohkem ma kive juurde ei vaja, sest mu mure on kiviga muuli kõrval vees.

Kivid sümboliseerivad püsivust. Igal kivil on ajalugu. Isa ütles, et isegi see, kui sa astud just selle kivi peale, kuhu astud, siis see võib muuta nii palju. Tema miskipärast väga tähtsustab saatust ja selle kulgu. Isegi see, kui ei lähe nii, nagu sa soovid, võib see tuua sinu ette tohutult uusi võimalusi ja valikuid, mis ehk muidu kaalumata jäid. Lõpuks võib kulg minna hoopis paremini, kuigi see esmapilgul näis halva variandina. Näiteks lohutan ma end sellega, et juhul, kui mu kirjand täna väga hästi ei lähe, siis ehk satun ma seeläbi hoopis mujale. Tavaliselt neid variante ei kaaluta.

Sellepärast ei olegi elu kunagi igav. - 6:32am