ei, enam ei saa märkamata jätta, et suvi on tõepoolest peaaegu käes. suvised päevad, päikese ja naeruga, aeg, kus mehed näivad mehised ja naised naiselikud; ja sumedad ööd, kus pimedat aega on tegelikult õigepisut, mil ennast saab ääretusse ilma yksi või kahekesi ära peita ja olla natuke päris muredeta. ma elan mere lähedal, ja ma armastan seda. mulle tuli meelde veel yks mu suurim armastus, mis sai alguse ajast, kus ma pisike plika olin kahe heleblondi patsi ja valge seelikuga, ja mis meenub iga kord, mil see mu meeli ergutab, kui ma suvisel öösel akna avan. täielik vaikus ja pimedus, aga ometi soe. ja hommikuti kilkavad kajakad üle majade ega lase kunagi unustada, et meri on lähedal. nende katkendlik hääl peegeltub ja kajab ning muutub siis taas ühtlaseks vaikuseks, mis seguneb hommiku hämara valguse ja sirelilõhnaga. ning kui päike juba majakatuseid silitab, on öö nagu varas kadunud, et taas tulla, kui päevavargad uinunud.
lihtne suvi oma lihtsate imedega, mis ometi on hindamatud, kuid mida keegi ei röövi. imeline suvi oma suviste asjadega, mis inspireerivad ja motiveerivad imetegudele. mõtlik suvi oma suvaliste juhustega, mis panevad mõtlema suviseid mõtteid.
kevad on läbi.