Kui ma kesklinnast ära kolisin, võtsin sealt kaasa oksakese hibiskusepõõsast, mis meie elutoa akna all suures potis kasvas. Olin aja jooksul tema topeltõitesse ära kiindunud ja tahtsin sellist endale koju. Ma proovisin temaga mitu korda, kuid ükski võetud oksake ei jäänud kunagi püsima. See oli siis viimane katse.

Ta põdes pikalt ja kuigi hoolitsesin tema eest, viskas ta ükshaaval ära kõik oma lehed nagu mina lootusekilde südamest. Lõpuks kuivas sootuks. Kui see juhtus, jõudsin äratundmisele. Love is never enough. Kurb oli, aga siis enam kahju mitte.

Aegu hiljem sain endale siiski koju kauaigatsetud toakase. Sumedamat karva lehtede ja jõulise iseloomuga. Selle asemel, et ära kuivada, kui emme üle nädalaaja soomes suusareisil oli, kasvatas ta hoopis õienupsud peale, justkui emmele teretulemast-kingiks. Emme ootab nüüd sellest ajast kannatlikult, millal ta tema rõõmuks need õied avab ja näitab kogu maailmale, mis karva need on. Praegu on nupud otsast natuke juba avatud ja ma loodan, et homme näeb neid juba oma täies hiilguses. Täpselt ei oska arvata. Aga imeuhke tunne kohe.

Mul on veel teinegi taim kodus, üks väike palmipuu, mis meenutab natuke draakonipuud, kuid heledamate ja triibuliste lehtedega. Ei ole veel välja selgitanud, mida ta endast täpsemalt kujutab, kuid ta näeb väga ilus välja. Samas potis tema toel kasvab üks minilehtedega metsviinapuu, mis pärast Maardusse kolimist ja natuke turgutamist oma pikad tühjad jätked lehte ajas ning muutub iga päevaga aina lopsakamaks ja ilusamaks. Kolisin kaks viimast Ministeeriumist koju, kui fuajees remonti tegema hakati ja kõik taimed jagati töötajatele ära.

Kuigi nii metsviinapuu kui hibiskuse kohta üteldakse, et nad väga otsest päikesevalgust ei armasta, paistab neile hommikupäikse käes mõnulemine vägagi meeltmööda olevat. Lõunast pöördub päike nii, et otse akendest sisse ei paista. Taimedel on minu elus oma koht ja nad on siin väga armastatud.

Mina, minu jaoks on taimedel ainult üks funktsioon. Et mulle tuleks ikka aegajalt meelde, et mul on põhjust oma koju tulla. Sest on üks hibiskus, mis on erilisem kõikidest maailma teistest hibiskuspõõsastest. Ainult mina saan teda kasta ja tema eest hoolt kanda. See on aeg, mis ma kulutan oma lillele, mis teeb ta eriliseks. Ma vastutan oma lille eest. Homme võib-olla ta hakkab õitsema.