Hea tuju. Lihtsalt! Õige pea tuleb kirjand, aga ma ei karda seda. Ma juba tean, mida ma kirjutan, ja et jõuan kõik hästi ja valmis. Tean, et seda on vaja teha vaid üks kord, mitte rohkem. Ja õnneks nii on kõigi asjadega.

Mu hea sõber Saul arvab, et inimesed elavad tsüklis. See tsükkel algab ühest hetkest inimese nooruses, kus ta haiget saab ning hakkab seda elu-stsenaariumit uuesti ja uuesti läbi elama erinevates variatsioonides, aga lõpp on sama. Tema väites tinavalamine on alati samasugune. Ükskõik, missuguse kuju ta vette kukkudes võtab, siiski tina jääb tinaks. Mina sellesse ei usu. Usun, et iga mees on oma õnne valaja ja määrab ise, kas ta valab tina või hoopis kulda. Me alustame kõik samamoodi ühelt platvormilt, sünnime siia ilma ilualasti ilma ühegi pennita, oskuseta, ideeta.. Aeg ehitab meie ümber kõik vaated ja hoiakud, võimalused ja unistused. Meie asi on vaid võimalusest haarata.

Strateeg ei arvesta kunagi juhusega. Aga ta loodab selle peale. Me ei saa jääda igavesti püsima unistamisse, vaid ükskord peame hakkama tegutsema selle nimel, et oma unistusi täide viia. Algatusekski sobib usk. Usk võimalusse, võimatu võimalikkusesse, endasse ja oma võimu. Toetudes sellele, kes sa oled ja neile, kes sind ümbritsevad võid jõuda sinna, kuhu soovid. Ja mitte lõpetuseks, vaid alles alguseks. Sealt edasi tulevad uued eesmärgid.

Kui seada eesmärk kaugemale, kui on võimalik, on lootust, et jõuad poolele teele. Kui aga sead selle võimalikkuse piirile, siis pole see piisav ajend, et end pingutada. Lihtsalt kaotusvalu on suurem, kuna tead, et oleksid tegelikult suutnud või vähemalt _pidanud_ suutma, sest see on võimalik. See pärsib tahet.

Omamoodi kahju, kui alustalad on ebakindlad ning pole võimalik ehitada lootust eneseusu toele. See inimene peaks minema tagasi algusesse -- sündi -- alustama eiühegi materiaalse esemeta, aga tohutu potentsiaaliga. Selleks pole kunagi hilja!

Põnev on ka see, kuidas inimene areneb oma tegudes. Iga järgmise, suurema pingutuse järel näib kõik eelnev tühise mänguna, sest nüüd usub ta endasse rohkem olles ületanud aina suuremaid katsumusi. Kuid ilma nende "tühiste mängudeta" ei oleks ta kunagi jõudnud suurte mängudeni. Küsi, ta ei usu seda.

Ma tunnen, et ma olen praegu täpselt seal, kuhu ma olen tahtnud jõuda. Nüüd on mul võimalus näha üle mäe ja seada uued sihid. Ja ma armastan seda tunnet. Ma ei uskunud kunagi, et ma siia jõuan, aga ma lootsin. Ja ma pingutasin. Tahan veel :)