Leidsin end jälle karide otsast. nii uisa-päisa rahmeldades juhtub koguaeg midagi, mida ma ette prognoosida ei oska, veel vähem ära hoida. see on siis, kui käituda vastavalt mingile hetkeemotsioonile, mitte mõistuse kaalutlustele. sellepärast teengi vigu. aega-ajalt tulevad sellised hood, kus kõik kasvab yle pea - palju on teha, ei jõua analyysida ja järgi/ette mõtelda. kipun siis intuitiivselt otsustamist emotsionaalse seisundi otsustega segi ajama.
eile magama heitsin siiski naeratusega. ja hea tujuga. pole nii hull midagi.. järgi mõteldes, isegi on elu ilus. as long as you have someone to share it with. tuleb pidevalt meelde tuletada endale, tyrduk, mõtle peaga! lõpuks saan ehk järje peale tagasi.

sidruniga tee ja 16 tundi und on mõnikord hädavajalik.