avastasin täna, et olen täielik kapitalist. ma armastan raha liikumist, tarbimisi ja seda, et iga asi toob tulu. ma ei armasta raha -- see tuleb ja läheb, ning tema olulisus kasvab suureks vaid siis, kui teda ei ole.
sellele järeldusele jõudsin siis, kui panin patja koti sisse. tuli meelde need kommuuna-aegsed padjapyyri kinnitid ning see, et neid leidus alati kõikjal. ilmselt ka lätis ja leedus .. oli ju nii, et tooted kanti yhtlaselt yle suuuure CCCP laiali ning tihti juhtus ka olukordi, et soojades maades olid poed kummikuid ja vihmamantleid täis, samas oli siin neist võib-olla puudu. defitsiit ja värk .. siis hakkasin omaette arutlema, et kui kõik on kõikjal olemas, siis ei teki ka soovi kuskile reisima minna. turism jääb kängu ning kapital seisab. tegelikult see muidugi nii ei olnud, piirid olid ju vabad. aga asjad niivõiteisiti ei maksnud mitte midagi, seega mingisugust tuli anyway tulla ei saanud. avastasin end sellelt mõttelt.
mõistan nyyd natuke oma vanaema, kes vahel ikka räägib, et oi-kui-hea siis oli. tema jaoks on ju see kõik õige ja hää. temal on välja kujunenud teistsugused harjumused ja arusaamad. täpselt nagu hakkavad toimuma kokkupõrked minu põlvkonna ja ylejärgmise põlvkonna vahel .. võib-olla on nende jaoks olulisim usk ..? see oleks loomulik jätk vähemalt asjadele. oletan, et minu lastele muutub olulisimaks perekond. ja see mind ainult rõõmustab :)
olgu mis on, raha tegemine läheb varsti moest. vist. või ..?