kuidas varjata nuttu? kui teaksin, oleksin murdmatu! .. vähemalt teiste silmis ..
aga enese? tahaks, et umbusaldus kõige vastu oleks veelgi suurem. ehk siis ei usuks ma sõnu, mis haiget teevad.
ma tean, et mõni neist sõnadest ei ole seal sellise ideega. ma tean, et nad ei ole alati mõteldud haigettegemiseks. aga mu süda usub ja usaldab sõnu, isegi, kui need ta murravad. võidaksin raundi varjamisega, aga süda ju ikka valutab. teiste petmine on lihtsam .. lükkad vaid sõnade mõistmist edasi .. kuid kuidas ta terveks teha ja vale-usk peatada? see ju ei ole nii! aga süda usub ja veritseb.
noorena oli lihtsam -- ravi ei olnud, aga leevendust küll. tegin põhjustajale tagasi ja valusamat, kui võimalik. nüüd aga enam nii ei saa.

"stress kasvab üle pea, aga kägistada pole kedagi .."

ma ei taha kellelegi haiget teha. tegelikult pole ju keegi süüdi selles, et süda usub valet, kuigi mõistus teab, kuidas tegelikult asjad on.