Lugesin mingit raamatut. Sirvisin õigemini.. Teema oli, nagu arvata, psühholoogia. Leidsin siis, et millegi pärast teatud stiilis kirjutatud selleteemalised raamatud on mõnusamad lugeda, kui teised. Sellised raamatud, mis pole kirjutatud inimesi üldistades või suurtesse gruppidesse liigitades. Samuti, mis ei räägi mingitest täiesti subjektiivsetest asjades nagu elumõte vms, vaid konkreetsest probleemist, mis kõiki võib puudutada. Neid lugedes tunneb mistahes lugeja, et räägitakse temale või temast. Populaarteaduslikud raamatud on ka sellepärast head.

Üldiselt mulle ei meeldi lugeda. Ja puhtalt ainult selle pärast, et raamatuid on nii palju, kõigil kaaned ümber kirjud, saatetekstid huvipakkuvad ja peal kirjad "bestseller", aga seest on nad sisutud ja maitsetud. Ei teagi, kes sellist pahna loeb. Võibolla olen ma lihtsalt liiga kriitiline. Mõnus on just sirvides avastada mõni hea raamat, see õhinaga läbi lugeda ja meeletu elamuse saada.
Mis puutub kohustuslikku kirjandusse, siis Remarque "Läänerindel muutusteta" on kogu nimistust ainuke tõeliselt mõnusaltloetav raamat.

Homme lähen raamatukokku ja uurin, kas on miskit uut-huvitavat. Täna kirjutan gooti kirjas raamatutest tähti välja.