mul oli seda vaja. seda kohtumist. tõepoolest.

see on inimlik, et vahel vaadatakse tegasi lapsepõlvele kui mingile ilusale ajale.. just mõõnade aegu, kui elu tundub raske ning praegused tutvused-suhted vastukäivad.

istusin Sirtsu ja JanarXL lauda. Janari vend on mulle alati teda meelde tuletanud. käis läbi isegi mõte, et ta sobiks seltskonda ja peaks/võiks siin olla .. naiselik etteaimamine. seda ei juhtu tihti, ja seda ei tasu alati usaldada -- sellepärast ei uskunudki, kuni ise nägin.
ta vaatas mulle pikalt otsa ega paistnud yllatununa. teisel pilgul olin juba suht kindel. läksin ta juurde ja istusin seltsi. ta naeratas nii, nagu ma ei mäletanud teda kunagi naeratamas. ytlesin, et on teda hea meel näha. tõesti oli, aga ei teadnud, miks. kysisin, kuidas läheb ja ta vastas rõõmsalt, et aina paremini. vaatasin teda kui ilmaimet, ja talle paistis see meeldivat. aga ma ei vaadanud teda nii, nagu varem -- kytkestatult ja harjunult, vaid nagu mingit imelikku või teistsugust inimest, sest tõtt-öelda ei näidata iga päev seda inimest, kelle seltsis on mängitud pikim näitemäng mu elus, kus teesklus ja kahepalgelisus on kui mu omad vennad. sellepärast tean, mis tähendab valetada ja petta, kuna olen ju seda ise näinud ja teinud. ma tean nende inimeste mõtteid ja tean ka seda, et valetamine ei tule mul välja. ta oli tore mängukann.
naised usuvad, et nad saavad oma exidega kunagi kindlasti headeks sõpradeks, sest nad tunnevad ju üksteist hästi. naise poolest, tõesti, võiks see nii minna, aga mees ei suuda. see on mehe inimlikkus. mehe tunded on sügavamad ja haavad valusamad. mees ei anna andeks niisama -- ta peab seda tõesti tahtma. sellepärast tundub naisele juba ununenud viha ja valu täiesti arusaamatu. tegelikult on see puhas inimlikkus.
istusin teises lauaotsas ja vaatasin teda läbi prilliklaaside. nägin kõike seda, mis mulle kunagi oli meeldinud, mida isegi võibolla armastanud, ja ma kahetsesin, et nüüd nii on. need juuksed, see naeratus .. kõik-kõik, mis temas meeldis .. ma ei ütleks, et see tema süü on, et ta mulle kunagi silma jäi, aga see on põhjuseks olnud küll. nukud on ju blondid ja lokkis juustega, roheliste silmadega ..
läksin ta seltsi tagasi. ta enam ei tundunud nii vaba. ilmselt oli järgi mõtelnud ja talle oli meenunud, et polegi ühtki ilusat hetke, mis minuga seoses meelde tuleks .. kah inimlik -- head asjad ununevad kiiremini, sest halvad emotsioonid jätavad sügavama jälje. see pole nagu rannas jalutamine vaid tuumapommi plahvatus. vaatasin teda ja nägin ta ebakindlust. nägin seda, mispärast see kõik tegelikult lõppes, neid koledaid asju ja seda juttu. nägin, kuidas ta tegelikult tahtis mind kahetsema panna. kahetsema, et ma teda tagasi ei saanud (tahtnud). tegelikult kahetsengi. aga kahetsen, et talle nii palju piina ja valu valmistasin (kuigi alati oli tal võimalust lahkuda). kahetsen, et ta mulle meeldima hakkas.
ta on tore inimene, aga mitte enam minuga koos. sellest pole kahju. ta saab sellest varsti ehk isegi aru. aga see võtab aega.

mul oli seda vaja, sest tean nüüd igatseda teisi aegu. mul oli, sest tean, et ta ei ole valmis kuulma seda, mis mul talle ütelda on. ehk ei ütlekski ma kõike, aga ta kardab seda vähestki. tean, et ta jõuab nendele järeldustele hiljem, läbi muu praktika.. noh, olgu see tee talle kergem.

vaatamiseks ja näitamiseks. anna andeks, Karl, aga nii oli see nii Sulle kui mulle.

kõrged viinamarjad on hapud. ehk sellepärast on see tema jaoks veel raskem. ja sellevõrra minu jaoks kergem .. ? pole ime ..

ma tean, et mu karm sõnavõtt tundub just kui hapud viinamarjad, sest olen ju mina see, kes ei saa olla temaga kunagi heades suhetes. tänasest pole sel vahet. olgu siis tema see ainuke, kes suudab tõsimeeli ütelda, et ta mind vihkab. oma inimlikkusega on ta selle ju ära teeninud. ma saan temast aru, sest kellegi teisega pole (olnud) ma niivõrd halb kaaslane. jätan Su nüüd rahule.
pooleteise aasta pärast ta ei mäleta enam seda, miks ta mu peale pahane olema peab, aga ta teab, et ta peab millegi pärast, ning on! kuigi ehk poleks sel enam siis tähtsust. Ma enam ei jää seda ootama. sellel ei ole mõtet, sest kuigi me inimestena võime muutuda, siis inimlikkus ei muutu.
mulle ei meeldinud, mis ma nägin.