Rääkisin täna kahe neiuga, kes omavahel on nimekaimud. nad rääkisid erinevalt, kuid nende sõnad kajastasid sarnast mõtet. nad jõudsid kiiresti eraldi iseseisvalt samadele järeldustele ilma, et oleksin üldse mõtet suunanud.
juba väiksena mõtlesin, et nimi kindlasti mõjutab palju, mismoodi inimesed käituvad või mõtlevad, isegi õnne mõjutab, ja seda, kuidas teised nimekandjasse suhtuvad. mõtlesin tihti, et mul oleks kindlasti rohkem vedanud, kui ma oleks sündinud mõne muu nimega. kahetsesin, et vanemad ei saanud panna nime, mida nad soovisid.
ja see kõik viis selleni välja, et vahetasin nime ära. nüüd kannan seda nime, mida mulle alguses mõteldi, aga mida tolleaegne seadus ei lubanud.
mäletan hästi, kui esimest korda seda nime kuulsin. ütlesin vist õdedele, et mul on nõme nimi. õed küsisid, aga mis sa sooviksid, et su nimi oleks. "Liis(a)" vastasin. siis nad seletasid, et alguses ema ja isa tahtsidki mulle Liis-Getter nimeks panna, aga ei lubatud. olin siis kuskil 6-ne. Nüüd olen Liis Getter.
Kunagi isa luges raamatut "Näki madalad". seal oli üks selline tegelane, nagu Getter. teda kirjeldati tragi, suht ilusa, pika blondi tütarlapsena. selline tubli talutüdruk. Sealt leitigi mulle nimi. isa on, muideks, kõigile mu pere lastele nimed pannud. "Liis" minu nimesse tuli nii: vanemad küsisid õdede käest, et mis nad paneksid nimeks. nemad veendunult ja vaidluseta pakkusid omaltpoolt Liisi.
üks mu sõpradest kahetseb natuke, et tal on selline lihtne, aga vähe-levinud nimi, nagu tal on. põhjendas ta seda niiviisi, et vahel on vaja inimestele mitte meelde jääda. Leidsin, et kasutan siis nime, mis on rohkesti levinud ja kergelt meelde jääv. Ning ainult, kui väga vaja, siis mainin ka teist nime.
uus nimi on tegelikult lihtsam. eriliste nimedega inimesed tunduvad ikka teistest erinevamad ja on raskesti aksepteeritavad. eriti veel säärased võõrapärased nimed. arvan, et nüüd on kergem inimsetega suhelda. võibolla olen lihtsalt vanemaks saanud .. ja võibolla näib ehk nii ..