tegelt ma luban täiesti selle sissekande vahele jätta, sest see saab olema pikk ja mittepyhendunutele sama ebahuvitav, kui need teisedki, mida võib liigitada kategooriasse "liiga armunud Liis" (mida olen tahtnud kuidagi inimlikuks põhjendada, millest olen lubanud korduvalt kirjutada ja mille põhjendamist olen korduvalt edasi lykanud). aga kui otsustad siiski väljakutse vastu võtta, siis ära mind pärast syydista. ma olengi selline.

tänase õhtuga, ok, eilsega kaotasin siis minagi oma nn effennessi syytuse. vaatamata kõiksugu jamadele ja kergele avariile sain siiski sihtkohta jõutud. ja tagasi kaa. mitmest suust kuulsin tervitust "ma ei mäleta, et ma kunagi oleksin sind _siin_ kohanud .. sõidad ka?". vist käivad seal iga nädal samad näod .. seltskond, sihtgrupp kindel .. aga võeti ikka rõõmsasti vastu. veeresime mõnusa vooluga rocca al mare suunas. mulla tänavalt sõlesse keerates sõitsin kogemata yhe hiljem väga meeldivaks noormeheks osutunud tyybi ratta otsa, lenksu, sadula ja veel paar asja kõveraks, tagumise porilaua lahti ja käiguvahetaja natuke sassi, aga ei juhtunud midagi hullu, mida kohapeal ei oleks saanud minutiga korda teha. tagasi tulime natuke enne ametlikku lõppu Renita, Demoni ja yhega veel (kelle nime ma siia pärast kirjutan). maandusime suures metalrocki seltskonnas hundis, kus mäletan end kuulvat "sa oled täna isegi enese kohta liiga vaikne". midaiganest see ka ei tähendanud. aga juuvist. tegelikult polnud mul eriti seltskonnatuju. pigem selline salamõtete ja -unistuste tuju. lihtsalt. oli tuju kergeks hinge-romantikaks. täiesti lihtsalt.

katsetamisetuju oli kaa. toompeal T/x'i juures vaatasin/proovisin kõiksugu toiduaineid lootuses leida miskit söödavat, mida mu kõht ka aktsepteeriks. ok, vesi kõlbas. viin ka. viinamarjamahl samuti. belmeenid vist ka. muude asjade pakendite peal särasid igasugused E336 ja E255 jne.. proovisin neid vahele jätta. yks tuttav, kes on lisaks kõikidele headele omadustele ka suurepärane kokk ytles, et mida väiksem number E taga kirjutet on, seda looduslähedasem asi, seda tervislikum. 200st pidi juba talutav olema. nii väikset numbrit ma yheltki pakendilt ei leidnud, aga E250ga asi peegeldus ikka kergelt mu kalli kõhukese tervises. niiet. paistab, et siis siiski nädalaks vee-dieedile, sest midagi mõistlikku peale salati vist syya ei saagi :/

aga polehullu. sport ja tervislik toitumine kulukski enne bikiinihooaega ära. ning jalgratas on lahe. avastasin, et kui rahulikult sõita, siis ei väsigi nii kiiresti ära ja "mäed", millega ma tallinna linnas jubedasti vaeva nägin, on tegelikult käkitegu. kuigi kiirestisõidul ja tuulekohinal on ikka oma võlu.

see võlu haaras eriti siis, kui ma suure hooga kella nelja ajal öösel (oma isiklikku effennessi lõpetades) toompea mäest kodupoole alla kihutasin. yks käsi kergelt pidurdades lenksu hoidmas ja teine käsi põues õiget nuppu otsimas tulin tohutu hooga alla tallinna hotellini ja jätkasin siis sõitu otse päikesetõusu suunas. taevas oli juba ysna valge ja õhk oli karge, aga mitte väga kylm. katsusin muusikaga edasi liikuda, et rytm jääks koguaeg samaks, aga kodutee jäi kahtlaselt lyhikeseks. ja tyhi tee näis nii ahvatlev. otsustasin teha yhe väikse ringi merevärava eest läbi, kuid väiksest ringist sai päris suur ring ymber ahtri tänava, admirali basseini ja linnahalli. sadamas võtsin kõrvaklapid peast ja kuulasin vaikust. lihtsat ja tasast. yksnes mõni kajakas ja laevade pobisev hääl. edasi sõitsin aeglaselt. ma nii tahtsin yksi ja omaette olla natuke. taevas oli päiksetõusu poolt tulipunane ja natuke eemalt helekollane, justkui oleks üks päike tõusnud ja teine äsja kohe seal kõrval loojunud. vesi oli peegelsile. veikimiseks ideaalne, mõtlesin. mõtlesin veel igasugustest asjadest, lihtsatest ja keerulistest, ja kõik oli osa sellest. istusin kõigest mõni meeter eemal. kõik oli vaikne. sile. rahulik. ideaalne. lihtsalt. mõttes laulsin ja kõik kuulas. aga ma olin sellest kõigest ikkagi mõni meeter eemal. täiesti omas elemendis. lihtsalt.