Leidsin end täna keset olukorda, millesse sattumisest olen unistanud juba viimased viis aastat. Nautisin võidukat hetke, aga lahkusin sellest varem, kui tegelikult oleksin tahtnud, sest siis on lootust sinna pääseda hiljemgi mitmeid kordi. Ja täpselt siis, kui mina seda tahan.

Tahan, mina tahan. Mõnus on neid sõnu ütelda, sest me oleme nii kaua aega nendega lahus olnud. Coldplayga ka. See aasta peab minu kevad tulema varem, kui tavaliselt, ja ma töötan juba selle kallal. Maikuust algab juba minu puhkus ju. Parandasin rattagi ära, et saaks sõita sinna, kuhu iga päev ei satu. Pirita metsa näiteks. Mul on nüüd uus popp nokats ka, ja prillid.. ja üldse, elu on ilus..

Ahkrt, keda ma petan. Sellega ma lihtsalt lohutan ennast, et kõik asjad ei lähe alati nii, nagu tahan ja loodan. Samas, näe, mõned asjad lähevad ja see lisab enesekindlust. Saan millegi kohta ütelda, et see on minu teha ja minu otsustada. Koolis näiteks läheb täiesti hästi ja on lootust, et saan füüsika ja keele hinded lõputunnistusele ühe võrra paremad.

Täna ma jätsin palju kirjutamata, sest need mõtted ei sobinud teemasse.