Käisin üle poole aasta Aivariga platsil mootorrattasõitu õppimas. Ta tuli hommikul mulle mustakale järele, viis platsile ning läks siis teiste mootorrataste järele. Avastasin end mõneks ajaks täiesti üksi jäetud olevat, kuid ei lasknud end sellest kuigivõrd häirida. Mis seal siis ikka, mõtlesin, ja hakkasin järjest platsiharjutusi läbi tegema.
Kui sajameetrist tiiru ja nüüd läbi linna platsile tulemist mitte arvestada, siis võis seda pidada minu ja ratta esmaseks tutvumisvooruks. Näppisin läbi kõikvõimalikud kangid, heeblid ja näidikud, kallutasin ja tunnetasin ratta helisid ja iseloomu. Peale tuntavalt raske kaalu ei erinenud ta teistest ratastest millegi poolest. Tegin temaga paar tiiru, vallutasin aeglussõiduraja ja ka estakaadi. Slaalomit tehes otsustas ratas hakata hoopis minuga sõitma ning viskas meie erimeelsuse protestiks ennast seisu pealt küljele. Viimases pingutuses üritasin teda veel püsti hoida, aga 200 kilo minu 60 vastu oli üsnagi ebavõrdne võitlus.
Olin üksi keset platsi, ratas külili. Mõmmiga ammu vaadatud GSi videodest õpitud tarkusi kasutades tõstsin ratta küljejala üles (juhuks, kui peaksin kogemata ratta üle raskuskeskme teisele poole lükkama) ning asusin kangutama. Meenutasin ütlemist, et ei tasu sõita rattaga, mida ise püsti ei jaksa tõsta. Praegu ei olnud palju valikut - pidin ta püsti saama. Suure pingutuse tulemusel saime tsikliga siiski kokkuleppele ja varsti seisis ta oma tavalises asendis kahel rattal.
Samal päeval suutsin temaga siiski lahkarvamusele jääda veel kahel korral ning äsjaavastatud jõumeetod leidis seega korduvalt rakendust. Jäin ilma esimesest parempoolsest suunatulest ja lenks on nüüd veidi kõver. Mõm väänas lenksu küll tagasi, nii et väga hull ei ole. Tal juhtus olema ka kaks üleliigset suunatuld, mis ta omal ajal mingil tsikliüritusel võisteldes oli võitnud. Enne vahetust läks aga vool lühisesse ja suunatulede kaitse põles läbi. Õnneks oli sadula all ka varukaitsmeid.
Elamusterohkele nädalavahetusele järgnes esmaspäev, kui Mõm oma äsjahangitud juhendajapaberitele rakendust leidis. Kulgesime tandemina platsile, et saaksin slaalomit harjutada. On üldteada fakt, et omavahel lähisuhtes olevad isikud ei tohiks ilmtingimata üksteisele sõidutunde anda. Mingi täiesti veidra kokkusattumusena aga Mõmmi seltsis õppimisega probleeme ei ole. Erinevalt tavalisest inimesest, on Mõm tasakaalukam, rahulikum ning ta ei sammu üle saatuslikust õpetamise ja targutamise vahelisest piirist. Ta arvas sellest ise nii, et vahel ei olegi vaja midagi õpetada, lihtsalt järjekindlalt harjutada, kuni õiged võtted käpas on.
Teisipäeval tegin slaalomit juba nagu vana mees. Tuttavast poosist (jalg külilivajunud mootorratta all) ma siiski ei pääsenud, kui katsetasin äkkpidurdust kergelt väljapööratud esirattaga. Tsikkel libises lahtise kruusa peal ning oligi valmis. Mõm reageeris küll kohe, kuid nähes, et tegemist on mulle juba tuttava drilliga, lasi mul mootorratta püsti ajada. Ma tõesti imestan, et tsiklil ei ole peale suunaka lõhkumise mitte ühtegi nähtavat märki, mis viitaks, et ratas on korduvalt küljele kukkunud. Hood on olnud mõistagi väikesed, kuid ikkagi - 200 kilo pauguga vasta asfaltit ja isegi mitte ühtegi värvikriibet?
Üldiselt.. ratas on raske. See on ta põhiline viga. Endurode kerge juhitavuse poolt hellitatud Mõm naljatles, et ta ei mõista, miks selliseid rattaid üldse tehakse, nagu see minu ER-5. I see his point. Hetkel ei tunne mootorrattasõidust eriti mõnu, põhiliselt õppeharjutuste mehhaanilisuse ja tuimuse pärast. Mõm julgustab, et ka siis, kui eksam läbi ja load käes, võtab paar kuud aega enne, kui tekkib eneseusaldus ja sõit naudingut pakkuma hakkab. Aga pärast seda on väga mõnus. Mõm on üldse hea mind toetama ja julgustama. Tänu sellele teen palju rohkem ära ning jõuan meeletult rohkem. Õhtul olen küll väga väsinud, aga hea on olla.
Mõnusas tegutsemistuhinas alustasin hiljuti uue blogiga, millele mõni aeg juba mõtelnud olen. Erinevalt sellest ebamäärasest tootest siin, on see blog pühendatud ühele mu hobidest isetegemise vallast ning räägib põhiliselt traadiväänamisest ja selle töö produktidest. Kunagi räägin sellest ehk pikemalt, võibolla näitan piltegi.
