Niisiis. raamat.

Proloog

Hei! Stopp! Pea kinni! Enne, kui edasi loed, pean ma sulle ühe asja ära rääkima.
Võibolla avasid sa selle väikese raamatu lootuses siit valmis vastuseid leida, kuid tegelikult (üllatus-üllatus!) räägib see raamat hoopis küsimustest.
See pole võib-olla see, mis sa kuulda tahtsid.
Suurem osa inimestest ei armasta küsimusi, neile meeldivad vastused. Ja kui nad otsekohe lihtsaid vastuseid ei saa, hakkab nende pilk tasahilju klaasistuma.
Üsna varsti hõljuvad nad armsates unelmates koos tantsisklevate koogikeste ja helisevate kelladega ning vedelevad soojas vaniljekastmevannis.
Nüüd tuleb oluline koht. Kui sa tahaksid nüüd öelda: "Küsimused? Brrrrrrr... Kellele neid veel vaja on?", siis praegu on sul viimane võimalus see raamat käes panna ning Vaprate ja Ilusate kordusi vaatama minna. Ma kordan: praegu on su viimane võimalus.

Elu mõte

Mis nurga alt seda asja ka ei vaataks: elu on kummaline. Väga kummaline.
Võtame näiteks kas või sellesama vaieldamatu tõsiasja, et me kõik oleme tehtud täpselt samadest ainetest, millest on tehtud ka kogu universumi kõige intelligentsemad, loomisvõimelisemad ja suurejoonelisemad eluvormid.
Veelgi enam, me koosneme täpselt samast tuumaainest, millest koosnevad ka kõige võimsamad mäed meie planeedil ja kõige säravamad tähed meie galaktikas.
Loomulikult kehtib see ka kartulite, tigude ja hakklihavormi kohta. Võib-olla sellepärast ongi elus nii palju asju, mis tunduvad täiesti mõttetutena.
Alustame sellest, et miks oleme me üleliia mõjutatud ja haaratud hiigelsuurte mõõtmetega objektidest ja saavutustest, kui tegelikult on need tillukesed asjad, mille koostöö suured asjad võimalikuks teeb?
Miks üritame me omaenda väikesed maailmad üles ehitada nii, et säiliks illusioon, nagu oleks meil täielik kontroll oma eksistentsi üle, kui tegelikult teame täiesti kindlalt, et see nii ei ole?
Miks hoiame kangekaelselt kinni mõttest, nagu peituks individuaalsuses me sisim olemus, ja siis lepime alandava kuulekusega peaaegu kõigega oma elus?
Miks lapsed usuvad haldjatesse ja "täiskasvanud" ei usu?
Ja miks me erimeelsused meid nii kangesti närvi ajavad, kui need tegelikkuses meie elu huvitavaks teevadki?
Lõppude lõpuks seisab pool maakera pea peal! Nii et pole mitte ühtegi põhjust, miks me peakski kõikides asjades kokkuleppele jõudma.. Isegi nii põhjapanev ja sügavmõtteline tõdemus nagu "lahtise suuga ei sööda" ei ole nii laialt levinud, kui arvata võiks. Miks on nii, et kui kired leegitsema löövad, valime me tulihingelise vaidluse ja kakluse, samas kui t?a-t?a-t?aa tantsimine on palju ohutum, nauditavam ja pingete maandamiseks vähemalt sama efektiivne?
Miks me tunneme liigisisest kokkukuuluvustunnet, aga ometi oleme alati valmis oma sügavaimate tunnete ja uskumuste ümber kaitsemüüre ehitama, nii et me ei saa ealeski kellegagi tõeliselt lähedaseks?
Võib-olla tekivad segadused sellest, et elu pole kunagi see, millena ta paistab.
Liigina oleme haaratud oma väljanägemisest.
Meil kõigil on filtrid ees, et tavaliselt näeme ainult seda, mida me näha tahame. Kui lõpuks silmad lahti teha, võib ?oki saada sellest, kui kitsalt sa oled oma maailma vaadanud, et see su oma väikeste plaanidega kokku sobiks.
Need filtrid eemaldatud, võid iseennast lähemalt vaadata ning küsida objektiivseid küsimusi nii universumi kui enda paiga kohta selles. Teisisõnu, uurida elu mõtte järele.
Milles see elu siis seisneb? Sageli võib kuulda ütlust "elu on teekond". Aga kuhu täpsemalt?
Mõned inimesed ütlevad, et elu seisneb teadmiste omandamises. Kui see tõsi on, miks siis targad inimesed alati nii halvasti riides käivad?
On ka neid, kes ütlevad, et elul polegi eesmärki, see lihtsalt "on". Vau, see oleks vast vinge.
Siis on veel inimesed, kes ütlevad,e t me oleme siin selleks, et perekonda luua. Nojah, eks ole ju meeleheitlik püüd ennast taastoota iga elava olendi geneetilisse koodi sisse söövitatud.
See aga tähendaks, et kogu meie eksistentsi juhivad primitiivsed seksuaaltungid. Mõnd pikka nädalavahetust ehk küll, aga kogu eksistentsi? Mina seda ei usu.
Kui sa nüüd natuke lähemale tuled, siis ma ütlen sulle ühe väikese saladuse...
KÕIK NEED MÕTTED ON TÄIESTI RUMALAD!!!
Ainus teema, mis läbi paljude populaarsete eluteooriate kaasa heliseb, on armastus. Armastus oma kõigis õrnades vormides on see tugev igikestev jõud, mis toob tõelise tähenduse meie igapäevaellu.
Muidugi ei räägi ma siin romantilisest musi-mopsti-armastusest, kuigi ka see on iseenesest päris võimas värk.
Kirja pandud on, et murtud süda teeb palju enam valu kui värske sidrunimahl sügava paberihaava sees.
Armastus, mida ma silmas pean, on tuli, mis põleb meis kõigis, sisemine soojus, mis ei lase meie hingedel tusameele talvedes ära külmuda,. See on armastus elu enda vastu.
See on hääl, mis lausub: "Pühitse elu, ole loominguline!" See toob kaasa kire ja arusaamise, et mõned asjad siin elus on suremist väärt, aga veel rohkemad asjad on elamist väärt.
See julgustab meid iga hetke samamoodi tervitama, nagu me tervitame vana sõpra lennuväljal; embama võimalusi ennast väljendada nõnda, et oleks võimalik oma olemasolu üle rõõmu tunda.
Just armastus elu vastu viib meid teistele appi ainuüksi sellepärast, et on vahva ümbritsevatele inimestele midagi anda.
Me kõik ju teame, kui hea on olla kindel kalju oma perekonna ja sõprade jaoks. (Kuigi ka sellel on piirid.)
Aga kui tahes hästi see ka ei kõlaks ja kui õige see ka poleks, et "me oleme siin, et elada elu, mis meile meeldib", tekib ikkagi terve hunnik kleepjaid küsimusi.
Täpsemalt: miks ikkagi _sina_ siin oled? Mis on see, mida _sina_ tõeliselt armastad?
Inimesed, kes enda käest neid küsimusi pidevalt ei küsi, lähevad läbi elu, imestades, miks see küll lõbusam ei ole.
Neid vaevab sageli tunne, et neid on maha jäetud, või ei oska nad seda täpselt sõnadesse panna, aga neil on tunne, nagu lõhnaks miski natuke imelikult.
Tõsi ta ju on, et sageli oleme oma tegevusele nii keskendunud, et kaotame silmist sihi, mille poole püüdleme.
Aga mida me tegelikult teeme? Tänapäeva maailm on täis küsitava tähtsusega meelelahutusi, tähtaegu ja prioriteete.
Päev ja öö segunevad üheks.
Meid haarab kaasa hirmude ja ihade laviin, mis kihutab meid tagant võiduajamistel, mida me iialgi võita ei suuda.
Nii me siis kiirustame, kiirustame, kiirustame, et jõuda ühe kindla ideaalpunktini oma elus - ja mis edasi?
See on selline tunne, nagu kihutaksid poodi, tuleksid autost välja ega mäletaks enam, miks sa sinna läksid.
Paljud meist unistavad alguses imeilusast, metsikust ja vabast elus, aga punktist, kuhu me tegelikult jõuame, jääb see tavaliselt väga kaugele.
Kurb küll, aga sageli avastame me selle alles lõpus, kui on juba liiga hilja ega saa enam otsast alustada.
Ja ma ei hakka sulle ütlema, kui kohutavalt vastikuid tundeid tegelikult olemas on. Näiteks "mullivanni"-süütunne, "kingapoes haisvate jalgade"-piinlikkus ja "ma ei suuda uskuda, et ma tegin seda esimesel kohtingul"-ängistus.
Kuid kõikidest vastikutest tunnetest, mis sul sisikonna pahupidi keeravad, pole miskit halvem kui teadmine, et sul oli võimalus teha midagi, mida sa tõeliselt armastad ja sa ei võtnud seda vastu.
Mis on siis sinu elu kirg? Milleks sind sellele maamunale saadeti? Vastus neile küsimustele avab sinu ees elu suure saladuse.
Siinkohal mõned nõuanded, mis aitavad sul ehk õigele teele suunduda.
Esiteks - keegi ei tule sulle seda ütlema. Sellega on samamoodi, nagu kõnniksid päev otsa ringi, selja peal silt "Löö mind". Sa pead selle ise avastama.
Samuti on äärmiselt ebatõenäoline, et ühel päeval langeb ere valgus sinu peale ja su elu eesmärk laotatakse su ette jumaliku ettenägemusena.
Selge on ka see, et televiisorist seda ei leia.
Jah, väike tõenäosus on, et ühel päeval pahvatab veri su ajju ja võimaldab selle suurema vaevata välja mõtelda, kuid parim viis teadasaamiseks on veidi üksipäini aega veeta ja iseendalt neidsamu raskeid küsimusi küsida.
See ei ole raske ülesanne ja tegelikult tuleb lihtsalt enda vastu aus olla. See on sama lihtne nagu "tõsta käsi, kui sul on tunne, et suudaksid elult rohkem võtta".
Tuleb jõuda selleni, mis on tegelikult oluline. Ära kunagi küsi, _kes_ su juustu teise kohta tõstis. Küsi enda käest, _miks_ sa üldse juustu otsima hakkasid.
Mõne inimese jaoks tähendab see lihtsalt oma elust ilusate ja tõeliste hetkede väljaotsimist ning nende najale plaanide rajamist.
Teistel võib olla tunne, nagu vaataksid nad kuristikku.
Äärmuslikel juhtudel võivad sellised pingelised sisevaatlused põhjustada ohtlikke ajuturseid. Usu mind, asi on riski väärt.
Kui küsida suuri küsimusi ja seejuures hoolega oma südant kuulata, võid lõpuks, kuidas su saatus sind hõikab.
Vaikne hääl - nimeta seda siis südametunnistuseks, sisemiseks minaks või sisemiseks ämmaks - räägib sulle alati tõtt, ole ainult valmis seda kuulma.
Alguses võib tulla arusaam, kuidas elu on harjunud radadesse kinni jäänud. (Tere tulemast klubisse!)
Seejärel võid küll aru saada, mida sa tegelikult tahad, aga sa ei suuda seda veel teoks teha.
Üsna peagi aga tabab see sind otse lagipähe. Täpselt nagu siis, kui oled parasjagu randa minemas ja äkki meenub, et triikraud jäi sisse.
Ja kui sa tead või vähemalt kahtlustad, et tead, mida sa peaksid oma eluga peale hakkama, siis tee seda! Tee hüpe tundmatusse, kui vaja, ja kui maandud, võta kohe jalad selga, sest kaotada pole hetkegi.
Kui tahes haavamatu ja surematuna me end ka ei tunneks, on meie olemasolu palju küsitavam, kui arvata oskame.
Pane käsi vastu rinda ja tunneta oma südametukseid. See on su elu kell, mis loendab allesjäänud hetki. Ühel päeval jääb see seisma. See on täiesti kindel ja sa ei saa sinna mitte kui midagi parata.
Nii et ühtki hinnalist sekundit ei ole sul enam raisata. Aja oma unelmaid taga energia ja kirega või oled nad niisama hästi kui kanalisatsioonist alla lasknud.
Kui raiskad oma elu aja otsas kükitamise peale, ei jõua sa allesjäänud lühikese ajaga enam kusagile. (Sellega kaasneb muu hulgas ka oht delikaatsetesse piirkondadesse pinde saada.)
Nagu öeldakse: "Kahe väikese sammuga üle kuristiku ei astu." Unistuste teostamine nõuab julgust ja pühendumist.
(Loomulikult tuleb ka meeles pidada, kus lõppeb julgus ja algab rumalus.)
Tõde on see, et me kõik oleme sündinud võrdsete võimalustega ja õnnistatud arvukate võimalustega uusi tippe vallutada.
Kurb on aga see, et paljud meist on liiga laisad, muretsevad selle pärast,mida teised mõelda võivad, või liiga arad, et tiibu välja sirutada ja oma anne teoks teha.
On väga oluline ajada just enda asja, mis sind tõeliselt õnnelikuks teeb, ja teha seda nii hästi kui vähegi võimalik. Olgu see kas või lumepallide mätsimine, vee all hinge kinni hoidmine, seakisa, teatraalse efektiga fööni käsitsemise oskus. Loeb vaid see, et sa seda tehes end hästi tunneksid.
Pea meeles, et mida sa ka ei tee, vead on osa elust. Nii et ära raiska aega enesenüpeldamisele minevikus tehtu pärast.
Ära muretse selle pärast, kas sa ikka toimid õigesti. Õiget vastust tead sa oma südames. Alati.
Selle asemel, et end eksitada lasta, pea ikka meeles, et kui teha midagi väga olulist ja väga erilist, on tagasilükkamine ja vastuseis peaaegu garanteeritud.
Kui sa tahad oma unistusi teoks teha, üritavad paljud inimesed - kaasa arvatud need, kes sind kõige rohke armastavad - sind kindlasti tagasi hoida.
Maailmas, kus me elame on palju õnnetuid pessimiste, kes on oma lootused maha matnud, ja nemad räägivad sulle, et sa raiskad aega ja ei saavuta kunagi midagi.
Võib-olla ümbritsevad sind isegi inimesed, kes sisimas tahavadki, et sa vähem saavutaksid või isegi täiesti läbi kukuksid, et nemad halba valgusesse ei jääks. "Unusta ära," ütlevad nad. "Asi pole seda väärt ja see ei sobi sulle niikuinii."
Seega on oluline aru saada, et omaenda teed mööda käimine tasu end kuhjaga ära, kuid kindlasti ei ole see lihtne.
Nii nagu kõigil teistel on ka sinu mõned päevad paremad kui teised.
Aeg-ajalt jätab maailm mulje, nagu oleks maavärin üle käinud.
Inimesed vaatavad sind imelikult, kui sa neile räägid, mida sa saavutada tahad, sa hakkad oma mahategijaid kuulama ja endas kahtlema. "Miks, oh, miks ei hoidnud ma oma burgerimüüja kohast kinni?"
Kuid mis ka ei juhtuks, pea vastu!
Pea meeles, et kõik peavad mõnikord rabelema. Ääretult kurnav on teha päevad läbi asju, millest sa vähimatki ei hooli.
Ent kui sa oma unelmaid järgi, väsitad sa end ära vähemalt millegagi, mida sa kõige rohkem armastad.
Võib-olla arvad sa, et maailma mastaabis ei tähenda see midagi. Usu mind, tähendab küll.
Kui sa oma elust iga viimase kui tilga kätte saad, muudab see kogu su olemuse ebatavaliseks.
Kui teed, mida armastad, võid igal hommikul voodist tõusta, põnevil saabuva päeva ees, ja sind täidab südamesoppideni tungiv rõõm. See on muide nakkav. Täpselt nagu siis, kui sa kõva häälega naerma hakkad ja sellega kellegi teise nakatad ja siis veel kellegi, kuni te kõik nii kõvasti naerate, et pisarad silmist jooksevad, kõhud krampi kisuvad, hingata on raske ja isegi püsti ei saa enam seista.
Kuid mis on kõige parem selle juures, et tee asju, mille peale su vurrud mõnust krussi keerduvad (seda muidugi juhul, kui sul üldse on vurrud), on see, et täna sinule hakkab keegi teine oma unistusi teoks tegema, ja nõnda, mu sõber, saadki sina maailma muuta!
Ja tead, mis? Isegi kui sa teed suuri vigu, kui sa peaaegu kõiges eksid, on sul siiski võimalus nautida hämmastavat rõõmu täis eluseiklust, sa võid õhtul minna magama mõttega, et andsid endast kõik ja muutsid midagi, ja ärgata igal hommikul, vaadates tulevikku, mis on täpselt nii imeline ja põnev, kui sa seda ette kujutada suudad.
Ja tead, mis veel? Kui sa kuulad oma südant ja kasutad oma mõistust, ei eksi sa kunagi.
The end.