Tulin just linnapealt. Täna ma lihtsalt kirjutan. See kuu olen teinud rohkem sissekandeid, kui kunagi varem.. paljuõnne.
Votsiis. imood.com saab täna kuuma. Tujukas olen. Hea-tujukas.
Tegelt ma olen armunud. Jälle. Uskumatu, et kellelegi mõtlemisest võib armuda. Aga ma keeldun nimetamast seda oma loomulikuks olekuks. Armunudolemine on armastamisest midagi kompliitli erinevat.
Lugesin üht logi. Seal olin ma seltsilisega arutanud, et kuidas mehed kardavad armastust, sest neile ei mahu pähe, et nad võivad soovida vaid ühe special naisega koos olla. Hirmutav, eh?
Mehed armuksid oma elu jooksul ilmselt rohkematesse naistesse, kui nad numbreid oskavad lugeda, kui vaid oleks nii palju erinevaid kauneid daame. Ja tihtipeale ajavad nad (ja ka naised) armumise armastamisega segamini. Ma arvan, et nende vahe on selles, et armumine läheb mööda, armastus püsib (kauem). Ning kumbki ei välista kumbagi. Võid isegi armuda korraks kellessegi teisesse, aga armastad ikka ühte ja sama meest. Armastus on austus ja hoolimine, sideme ja ühtsuse tundmine, ausus ja arvestamine. Armumise pidevus on aga tsüklilise iseloomuga ja sel pole armastamisega mingit pistmist.

Üldiselt, midaiganes. Vaata-mis-kell-on-mine-juba-magama-Liis!