kummaline lugu. jõle närune tunne on. inimesed arvavad vist, et teised on nende loopida, tõugata ja tõmmata ega mõtlegi lõpetada või rahumeelselt asju ajada. teistega harva arvestatakse, ainult mängitakse. ja tead, palju parem on igatseda ja unistada, kui tegelikkusel silma vaadata. nad ütlevad jah, et te olete sellised, ja kyll ma ka lõpuks harjun. aga ma ei varja kaa, et algus on raske. tõsiselt. aga ma olen juba poolel teel, sest ma mõistan seda .. juba.

Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Olin väike,
kuid ihkasin juba
rohkem kui nukku ja
nukutuba, rohkem,
kui pildivihku pihku,
rohkem, kui linnukest
pihku, täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem, kui tooreid
tikrimarju, rohkem,
rohkem, kui midagi muud
ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos, tõesti
mu südame ligi, mu kaenlas,
mu süles, kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese !
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem,
pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma."
Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast,
lippasin toast -
käsi veel ukselingil
lävel kepsu ju löömas jalad -
ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki !!!!
Oli katki !!!!
Oli keskelt murtud katki !!!
Suur päike paistis korraga kaugelt
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad -
ma olin väike !!!
Ei saanud millestki aru,
ei mõistnud,
ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin.....
oma elu esimest leina.
Ma ei osanud küsida,kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta uue varju,
mis on veelgi kenam
uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.