08. mail saabus kauaoodatud päev - ARKi sõidueksam. Mõm tuli järele, läksime garaazi, varustus selga, siklile ja sai siis vapralt Tallinna ARKi juurde mindud. Tuttavad ARKist lasid pooltund enne eksamit platsil harjutusi teha. Ilm oli imeilus ja linnud laulsid.

Üks eksamineerijana töötav tuttav, hüüdnimega Suva, küsis küsimusi, pinnis ja palus mõned harjutused teha, filmides telefoniga kogu protsessi. Kõik sujus ideaalselt. Mõnusalt muheldes vahetas ta kohad selle päeva eksamineerijaga, soovis edu ja läks. Eksam algas.

Alustasin estakaadist. Ratas urises kaldteest üles nagu suur koer. Järgmisena tegin kaheksat. Surusin põlved vasta ratast ning tegin 2 kaheksat kasti nurga peal ära, ise veel imestades, miks nii suurt kasti vaja on. Harjutatud sai ju A1-le mõeldud platsi peal... Edasi äkkpidurdus ning ring. Kõik ülesanded tulid vaieldamatult hästi.

Erinevalt linnasõidust. Ei saaks ütelda, et ma olnuks tuntavalt närvis olnud. Viimasest kukkumiskogemusest õppinuna vältisin järske liigutusi ning hoidsin pilku kaugel ees. Pisut mustamäel ja õismäel tiirutanud, sõitsime ehitajate teelt ära Kaja kino poole. Minu ees sõitis troll, mille järgi peatuses kannatlikult ootasin. Mõtlesin endamisi, et kuigi mina mahuks trollist mooda, ei saaks ARKi auto mulle järgneda ilma pidevjoont ületamata. Võtsin arvesse, et olen "sabaga". Järgmises peatusekohas ei näinud katkendjoone ületamises probleemi ning tegin trollist kiire möödasõidu. Trolli ees oli ülekäigurada, mille juures põlesid punased foorituled. Jäin sujuvalt seisma, nagu kord ja kohus. ühtlasi märkasin, et keset ristmikku. Troll oli nii kõrvaltee kui stoppjoone jäänused ära varjanud, mina sellega ühtlasi eksami läbi kukkunud. Kiire lõppmäng.

Vot siis nii. Mootorrattaga sõita võid osata, aga kui liiklust ei tunne...