Inimesed on tihti tundlikud. Sellepärast, et teised aegajalt kiusavad ja kaikaid kodaratesse viskavad. Mõni arvab, et tõenäoliselt põhjuseks on inimlik kadedus, kuid tegelikult kõik ei taandu sellele. Vahel rikutakse selleks teiste tuju, et ta enesekindlust natuke kõikuma lüüa ja sellest mõnu tunda. n.ö. energia vampiirid, kes naudivad teiste halba tuju. Sest neid inimesi tavaliselt ei kadestata, kes pole väga enesekindlad. Vahel on lihtsalt see juhus, et tunnetatakse ära, et teatud seltskonnas pole inimene see, kes ta tegelikult on, ja seda ei sallita. Siis kiusatakse, kuna lihtsalt ei tunta. Inimest ei tunta. Minu jutt olgu aga oletuste tasemel.
Eile ma jõudsin järeldusele, mis mind natuke rivist välja lõi. On inimesi, kes tegelikult on loomult näiteks väga sõltuvad, aga kasvatus on teinud ta selliseks, et inimene on pidanud varakult iseseisvuma ja ise hakkama saama. Need inimesed kardavad sõltumist, sest nad ei tea ega oska seda. Kuigi loomu poolest neile sobiks. Kasvavad nõrgad juhid -- sellised juhid, kes toeta hakkama ei saa.
Vastupidine variant oleks ka päris jube. selline, et loomult juht on muudetud sõltuvaks ja taltsaks. Pärsiks tugevasti inimese häid omadusi. Häid selles suhtes, et tavaliselt arvatakse juhiomadus heade omaduste hulka. Kuigi siis peavad väga tugevad mõjutajad olema, kes seda tugevat iseloomu kangutada suudavad. On selliseid vanemaid kyll, kes sunnivad oma poegi või tütreid koguaeg reegli järgi talitama. Muudavad nad endast moraali ja reeglistamise suhtes tähtsaks. Kasvab noor, kes ei ole mitte majanduslikult ega emotsionaalselt sõltuv, vaid intellektuaalselt. Nad arvavad kyll, et kui vanemate karmi käe alt vabanevad, siis on nii ja on naa, aga tegelikult nad ei oskagi kuidagi enam olla ega vabadusest rõõmu tunda. Siis teevad nad endale väga täpseid päevakavasid.
Samas pole see alati halvim stsenaarium. Ka juhid vajavad reeglistatust, ainult, et nende juhtide kõrvale tekivad tavaliselt väga karmid ja tugevad naised või mehed, kes neid siis suunavad ja käsutavad.
Vabakasvatus on ikka parem -- laps ise teab, mis teeb, ja kui ei tea, siis saab elult peksa ja teinekord teab. Elukool synnist saati. Väga kiirelt teeb iseseisvaks ja sõltumatuks. Jõuliseks ka. Kui oma tegevusel halvad tagajärjed, siis kaotus ongi juba karistus. Ma ei mäleta, et minu vanemad mind kunagi karistanud oleks. Vabakasvatusega kasvand lapsed austavad oma vanemaid rohkem, sest valu, mis nad elult on saanud ei ole vanemate põhjustatud. Ainult et toetus on ka puudu jäänud, mis nende omaette olemist ja iseseisvumist ongi põhjustanud. Sellepärast ei oska enam teistega koos olla ja elada, seltsida. Sõltuda ei oska.
Mõni ei tahagi sõltuda. Enamasti ei tahagi. Tegelikult paarisuhtes on heam, kui mingi väike sõltuvus kaaslasest on. Emotsionaalne sõltuvus. Näiteks oleks see, et kui mees ütleb naisele hästi, et umbes, niihästi teed süüa vms. Kasvõi valetab natuke, aga ütleb siiski hästi, siis naine tunneb end kõrvust tõstetuna ja on naiss ja sviit oma kalli vastu. Ning kui mees tahab õudselt, et naine oleks naiss ja sviit, siis mees ytleb ilusaid asju. Jne. Tegelikult on see lihtne ja armas. Samas kui säärane sõltuvussuhe puruneb, saavad mõlemad haiget. Aga kas see pole siis väärt riskimist? :)
Igaüks mõtleb peaga. Mõni lihtsalt rohkem, mõni vähem. Mõni mõtleb liiga palju. Selline "mina-ja-maailmavalu" sündroom. Sellest hoolimata peab igaüks vastutama oma arvamuse eest. Peab meeles pidama, et kuigi me oleme paarisuhetes, me oleme indiviidid. Suhe ei pea alati kestma igavesti, aga seni kuni ta kestab, võiks ta hea olla.