Kõik minu "blogisõbrad" kribavad muudkui jõuludes, kingitustest, kuuskedest ja kõigist neist lihtsatest asjadest, mis kogu selle sagimise põhjuste ymber keerlevad. My own christmas turns out to be quite different. Näiteks on mul kummaline kalduvus keskenduda mitte selle aasta, vaid järgmise aasta jõuludele, mille hulka kuulub ka hirm kaotada terve järelejäänud aasta.

Okei, mul on kuusk, ja kõigitusi kogu perekonnale, päkapikumytsid ja kaunistused igalpool, sõpru ja suur kuhi varajasi õnnesoove, aga see pole päris.. see! Need oleks justkui täiesti loomulik aastaaja osa, seega tavaline, seega ebaeriline, seega ebaoluline.

Sel hetkel, kui aastalõpukell lööb kaksteist, saab punktist B punkt A ja teekond hakkab jälle pihta. See aasta on tõepoolest olnud yks kõige keerulisemaid minu elus. Tuli käia läbi kõikmõeldavaid teid ja kaaluda läbi miljoneid ja miljoneid võimalusi, valida ja teha lõppeks ikka täiesti omamoodi. Kõik selleks, et istuda praegu, 24. detsembril siin, sinakasvalge kuvari ees pooleldi tekkidesse mähitult ja ytelda, et saavutasin kõik ja natuke pealegi, mis eelmises punktis A plaanisin. Ning selle kõige peale veel rõõmustada, et kõik nii raskelt kätte tuli.

Loogiliselt võttes on takistustel hea omadus takistada. Näiteks meil saavutada rohkem, kui meie toorevõitu vaim kanda jõuab. Oletame, kui ma teeniksin 10 000 krooni kuus ei oskaks ma sellega midagi mõistlikku peale hakata; see kaoks niisama tuulde ja hellitaks mu ära. Samas ei saa ma kuidagi lahti mõttest, et võibolla takistused elus pärsivad hoopis arengut. Kes teab, äkki suudaks vaim hoopis rohkem kanda, olla kaugemal ja kõrgemal, aga talle lihtsalt ei anta seda võimalust kunagi. Sest takistused otseselt ei arenda vaimu. Nad arendavad isikuomadusi, mis aitavad meil raskusi yletada. Alles edasijõudmine arendab.

On Sul kunagi olnud elus säärast tunnet, mida tekitab millegi kalli mahapillamine ja selle napilt purunemisest päästmine. Oled enesega rahul, tänad oma reaktsioonikiirust, kuid sealsamas leiad end mõttelt, et mis siis oleks saanud, kui sa ei oleks jõudnud.. või et oled kobakäpp, et yldse sellise olukorra tekitasid. Minu aastakokkuvõttetunne on just selline. Olen hakkama saanud, rahul, aga ei usu, et julgeksin kunagi uuesti riskida ega end usaldada, kui see aasta kogemata korduma peaks. Ei, mitte selle kalli asjaga.

Lugesin ära, mul on 5 sõpra.