kõige mõnusam on loogika. nad ütlevad, et naistel ei ole mingisugust loogikat. ei tea .. subjektiivne? mul oli üks lähedane sõber, kes oli küll mees, aga loogikast ei jaganud ööd ega mütsi. samas loogika on ju loogilise järeldamise alus. ja mina mõtlen suures osas analüütiliselt.
naljakas on küsida inimestelt lihtsanatunduvaid küsimusi, mis neile võivad tunduda kuidagi seosetud. minule aga on nad tükid suurest pildist, mille kallal pusin. küsides küsimusi paljudelt inimestelt mitut erinevat moodi saab väga lihtsalt leida selle kõige õigema tõe. ülejäänud on puhtalt järeldamine. ning keegi ei saa kunagi teada, mille üle mõtlesin.
mis ma teen nende leitud piltidega? tavaliselt? ei midagi. tegelikult? võtan teadmiseks. ma ei saa võtta kõike aluseks, olen ise niivõrd kinnistunud arvamustega. võin järelduda eeldusest ja esmamuljest, mis samas ise ka on tegelikult kunagi saadud analüüsitulemused.
analüüsin enamasti inimesi. kindlasti ka Sind, kui Sa oled mulle kuidagipidi lähedane või oled mulle kogemata muljet avaldanud. teen seda selleks, et saaksin eeldada, milliseid käike inimene teeb ning, kui võimalik, sobitada neid oma plaanidega.
ma ei ole piisavalt võimukas ja auahne, et teiste plaane muuta nii, et see mulle kasulikuks osutuks. pigem otsin kasu teiste plaanide vahelt. see ei anna küll võimalust pikalt ette planeerida, aga ma teen seda mingil ähmasel viisil siiski -- et oleks põhjust pingutada, millegi nimel elada, kuskile jõuda. siht olgu silme ees, sinna jõudmiseks aga teid võimalikult palju.

mõned arvavad, et ma kasutan inimesi ära. noh, mis ma puiklen -- vahel kasutangi! olgu see siis teadmiseks. seda 'don't-we-all'- ja 'ainult-heal-eesmärgil'-juttu ma ei hakkagi ajamagi, Sa niikuinii ei usu..! aga mis Sa arvad, MIKS ma selle kirja üldse kirjutasin?