08. mail saabus kauaoodatud päev - ARKi sõidueksam. Mõm tuli järele, läksime garaazi, varustus selga, siklile ja sai siis vapralt Tallinna ARKi juurde mindud. Tuttavad ARKist lasid pooltund enne eksamit platsil harjutusi teha. Ilm oli imeilus ja linnud laulsid.

Üks eksamineerijana töötav tuttav, hüüdnimega Suva, küsis küsimusi, pinnis ja palus mõned harjutused teha, filmides telefoniga kogu protsessi. Kõik sujus ideaalselt. Mõnusalt muheldes vahetas ta kohad selle päeva eksamineerijaga, soovis edu ja läks. Eksam algas.

Alustasin estakaadist. Ratas urises kaldteest üles nagu suur koer. Järgmisena tegin kaheksat. Surusin põlved vasta ratast ning tegin 2 kaheksat kasti nurga peal ära, ise veel imestades, miks nii suurt kasti vaja on. Harjutatud sai ju A1-le mõeldud platsi peal... Edasi äkkpidurdus ning ring. Kõik ülesanded tulid vaieldamatult hästi.

Erinevalt linnasõidust. Ei saaks ütelda, et ma olnuks tuntavalt närvis olnud. Viimasest kukkumiskogemusest õppinuna vältisin järske liigutusi ning hoidsin pilku kaugel ees. Pisut mustamäel ja õismäel tiirutanud, sõitsime ehitajate teelt ära Kaja kino poole. Minu ees sõitis troll, mille järgi peatuses kannatlikult ootasin. Mõtlesin endamisi, et kuigi mina mahuks trollist mooda, ei saaks ARKi auto mulle järgneda ilma pidevjoont ületamata. Võtsin arvesse, et olen "sabaga". Järgmises peatusekohas ei näinud katkendjoone ületamises probleemi ning tegin trollist kiire möödasõidu. Trolli ees oli ülekäigurada, mille juures põlesid punased foorituled. Jäin sujuvalt seisma, nagu kord ja kohus. ühtlasi märkasin, et keset ristmikku. Troll oli nii kõrvaltee kui stoppjoone jäänused ära varjanud, mina sellega ühtlasi eksami läbi kukkunud. Kiire lõppmäng.

Vot siis nii. Mootorrattaga sõita võid osata, aga kui liiklust ei tunne...

Hiljuti lugesin ühe tuttava blogist juttu tõelisest sõprusest ja ma ei saa jätta oma arvamust avaldamast sellel teemal. Ta kirjutas, et sõprust ei tehta, see tekkib. Et see on partnerlussuhe, mis ei põhine üksteise pealt kasu lõikamises. Ma mõtlesin sellele sissekandele mitu päeva ja ma ei saanud seda tunnet, et midagi oli selles ikkagi valesti, enda seest kuidagi välja.

Üks teine ammune tuttav, keda omal ajal oleksin tahtnud võtta sõbraks, kirjutas oma blogis üksildusest. Ta kirjutas, et kui ta on kellegagi tuttavaks saanud, kes talle sobib, siis suudab ta jätta endast hea mulje ning panna teised endast huvituma, kuid hakkab siis varsti pelgama, et ta neid tüütab, ning tagasi tõmmates kaotab selle tärkanud sideme. Mõtlesin temast mitu päeva, ja sellest, kuidas ma teda oleksin sõbraks tahtnud, aga ta siis ära kadus. Nii veider..

Mu vennas jäi hiljuti ilma oma tüdruksõbrast, keda ta armastas sama palju, kui üks mees võiks armastada oma naist. Ta kurtis, et ta ei mäleta enam ammu, kuidas südamevõitmine käib. Lihtne on ju tegeleda tüdrukuga, kellele ta meeldib, aga proovi sa võita selle tüdruku südant, kes sulle meeldib, kui ei mäleta, kuidas see käis. Veel enam siis tüdruku, kes on sind just jätnud ja proovib sinust eemal hoida..

Kas sõprus on valik? On see parnterlussuhe? Kasu saamise suhe? On see hirmude ületamine? On seda vaja sundida? On selle nimel tarvis võidelda?

Ma olen viimased 4 aastat Tallinnast oma Aunet otsinud. Sellist inimest, kes on niivõrd iseenesest mõistetav, et ei pea põdema, et ta peaks kunagi ära kaduma. Täna Mõmmiga koos koolitusel olles tundsin jälle tema puudumist. Ma helistasin Aunele.

Ta peaaegu kiunatas telefoni, et kui hea see oli, et helistasin. Ma mõmisesin midagi vastuseks ja lõpetasin varsti kõne, aga ma praktiliselt nuuksusin siis selles igatsuses. Me pole mingi armastajapaar, ei ole ka sugulased, aga ta on minu nais-Mõmmi, juba aastaid. Otsin, või ei otsi, teist temasugust ei ole kuskilt võtta.

Ma helistasin Aunele sellepärast, et ta on mulle kasulik. Ta tegeleb alustavate ettevõtjatega ja koolitamisega, seega on ta täpselt, mida ma vajan. Ma ei saa ütelda, et ma ei "lõika" meie sõprusest mingeid eduvilju, sest see oleks ilmne vale. Küll aga ei näe ma tulevikku ühelgi sõprusel, mida ei saada teineteisele kuidagi abiks olemine. Selles kontekstis on kasuks olemine võrdne partnerlusega. Aune on selleks liiga tark naine, et lasta end ära kasutada, ning mina pole ilmselt nii loll, et nii paljuga riskida.

Mina kardan ka uusi sõprussuhteid luua, ma tean. Ma olen helistanud toredale inimesele, et ei jõua meie kokkulepitud kohtumisele, sest olen kartma löönud. Mõistagi kaotanud sellega palju oma usaldusväärsusest. Aga sina, ära karda luua sõprussuhteid, sest ei tea, mida teine mõtleb. Sa suudad tõepoolest endast head muljet jätta, ära pelga seda teha.

Ja mulle endale, ma ütlen, et ma tõesti ei oska "südameid võita". Loodan lihtsalt, et ühel hetkel tuleb see õige inimene, keda olen otsinud, minu juurde ja võidab hoopis minu oma. Nii, nagu Aune tuli, nii nagu Mõm.

Võttes aluseks Mõm'i soovitust luua platsiharjutuste õppimiseks süsteem, tegin oma elu kergemaks sellega, et hakkasin iga harjutust tegema korra või kaks (mitte nii kaua, kuni välja tuleb) ning siirdusin siis järgmise juurde. Sedasi ei tundunud harjutused enam tüütud ning ma ei väsinud enam nii kiiresti ära, kui varem.

Selle vastu, et ma 50 km/h rattaga sõita julgeks, otsustasime korra Voosel ära käia. Kui maanteel pikalt 90 km/h sõita, siis tundub 50 km/h sellega võrreldes jalutamisena. Võtsime peale tööd ratta ning kulgesime - tema ees autoga, mina rattaga järel, Tartu suunas. Alguses tundsin ennast nagu tavaliselt kaassõitjana lenksus. Ratas urises ning paistis minevat sinna, kuhu ise tahab. Õnnekombel on rattal hea amortsüsteem, mis ei teinud maanteeaukudest suurt tüli. Umbes poole tee peal olin uue olukorraga juba harjumas ning kontroll tuli sujuvalt mootorratta käest minu kätte.

Enne Voose külla sissesõitu tuleb sõita mõned kilomeetrid kruusateel. Sinna sõitmise eesmärgi pärast pidime tegema veel enne väikse põike, nii et kruusatee lõik sattus pisut pikem. Tee oli kaetud hernesuuruste teradega, mis tegi sõidu üsna keeruliseks. Kiirendada ega pidurdada ei saanud. Sõitsin ühtlase kiirusega ning hoidsin lenkstangi raudses haardes, et see mingil juhul kummalegi poole omatahitsi ei pööraks. Otsustasin teevaliku pärast mitte viriseda.

Tagasiteel võtsin kurvilisel teel hoo niipalju maha, et Mõm jõudis ühtlase kiirusega eest ära sõita. Siis tegin tsikliga oma isikliku kiirusrekordi 110 km/h. Hea mõnus tunne oli. Nautisin iga minutit täiel määral. Tuli meelde, miks ma selle mootorrattasõiduga üldse tegelema hakkasin. Platsil tuimalt tiirutades kipub selline asi ununema.

Eile siis seega tagasi platsile. Mul oli 2 tundi aega harjutamiseks. Seisin mootorrattaga platsil ja mõtlesin. Kuhugi minna ei saa. Ära joosta ei ole kuhugi. Koos ühe teise sõiduõpilasega ideaalses sünkroonsuses tegime tundaega trenni, sujuvalt ühelt harjutuselt teisele liikudes. Igal ringil 8-harjutuse juures proovisin ringe aina väiksemaks ja kindlamaks lihvida. Kes teab, mitmenda ringi juures hääbus mõttetegevus ja mehaansed liigutused võtsid võimust. Kallutasin ratta enda all aina enam paremale küljele, ise vastukaaluks vasakule ja siis kõike sama teist pidi. Ei tundnud, ei mõtelnud, ei kartnud. Põlved, mis varem refleksidest kontrollitult kaalujaotust korrigeerisid, jäid nüüd paagi juurde pidama. Pinge õlgades asendus kindla rahuga.

Vahepeal olin juba mõlgutanud mõtteid eksamiks mõne väiksema mootorratta laenutamisest, sest kartsin, et ei saa platsiharjutustega hakkama. Õnneks oli vaja ainult harjutada ja lubade saamine on juba üsna reaalne. Eksamini on veel 2 nädalavahetust, nii et veidi saab veel uusi oskusi lihvida...

Käisin üle poole aasta Aivariga platsil mootorrattasõitu õppimas. Ta tuli hommikul mulle mustakale järele, viis platsile ning läks siis teiste mootorrataste järele. Avastasin end mõneks ajaks täiesti üksi jäetud olevat, kuid ei lasknud end sellest kuigivõrd häirida. Mis seal siis ikka, mõtlesin, ja hakkasin järjest platsiharjutusi läbi tegema.

Kui sajameetrist tiiru ja nüüd läbi linna platsile tulemist mitte arvestada, siis võis seda pidada minu ja ratta esmaseks tutvumisvooruks. Näppisin läbi kõikvõimalikud kangid, heeblid ja näidikud, kallutasin ja tunnetasin ratta helisid ja iseloomu. Peale tuntavalt raske kaalu ei erinenud ta teistest ratastest millegi poolest. Tegin temaga paar tiiru, vallutasin aeglussõiduraja ja ka estakaadi. Slaalomit tehes otsustas ratas hakata hoopis minuga sõitma ning viskas meie erimeelsuse protestiks ennast seisu pealt küljele. Viimases pingutuses üritasin teda veel püsti hoida, aga 200 kilo minu 60 vastu oli üsnagi ebavõrdne võitlus.

Olin üksi keset platsi, ratas külili. Mõmmiga ammu vaadatud GSi videodest õpitud tarkusi kasutades tõstsin ratta küljejala üles (juhuks, kui peaksin kogemata ratta üle raskuskeskme teisele poole lükkama) ning asusin kangutama. Meenutasin ütlemist, et ei tasu sõita rattaga, mida ise püsti ei jaksa tõsta. Praegu ei olnud palju valikut - pidin ta püsti saama. Suure pingutuse tulemusel saime tsikliga siiski kokkuleppele ja varsti seisis ta oma tavalises asendis kahel rattal.

Samal päeval suutsin temaga siiski lahkarvamusele jääda veel kahel korral ning äsjaavastatud jõumeetod leidis seega korduvalt rakendust. Jäin ilma esimesest parempoolsest suunatulest ja lenks on nüüd veidi kõver. Mõm väänas lenksu küll tagasi, nii et väga hull ei ole. Tal juhtus olema ka kaks üleliigset suunatuld, mis ta omal ajal mingil tsikliüritusel võisteldes oli võitnud. Enne vahetust läks aga vool lühisesse ja suunatulede kaitse põles läbi. Õnneks oli sadula all ka varukaitsmeid.

Elamusterohkele nädalavahetusele järgnes esmaspäev, kui Mõm oma äsjahangitud juhendajapaberitele rakendust leidis. Kulgesime tandemina platsile, et saaksin slaalomit harjutada. On üldteada fakt, et omavahel lähisuhtes olevad isikud ei tohiks ilmtingimata üksteisele sõidutunde anda. Mingi täiesti veidra kokkusattumusena aga Mõmmi seltsis õppimisega probleeme ei ole. Erinevalt tavalisest inimesest, on Mõm tasakaalukam, rahulikum ning ta ei sammu üle saatuslikust õpetamise ja targutamise vahelisest piirist. Ta arvas sellest ise nii, et vahel ei olegi vaja midagi õpetada, lihtsalt järjekindlalt harjutada, kuni õiged võtted käpas on.

Teisipäeval tegin slaalomit juba nagu vana mees. Tuttavast poosist (jalg külilivajunud mootorratta all) ma siiski ei pääsenud, kui katsetasin äkkpidurdust kergelt väljapööratud esirattaga. Tsikkel libises lahtise kruusa peal ning oligi valmis. Mõm reageeris küll kohe, kuid nähes, et tegemist on mulle juba tuttava drilliga, lasi mul mootorratta püsti ajada. Ma tõesti imestan, et tsiklil ei ole peale suunaka lõhkumise mitte ühtegi nähtavat märki, mis viitaks, et ratas on korduvalt küljele kukkunud. Hood on olnud mõistagi väikesed, kuid ikkagi - 200 kilo pauguga vasta asfaltit ja isegi mitte ühtegi värvikriibet?

Üldiselt.. ratas on raske. See on ta põhiline viga. Endurode kerge juhitavuse poolt hellitatud Mõm naljatles, et ta ei mõista, miks selliseid rattaid üldse tehakse, nagu see minu ER-5. I see his point. Hetkel ei tunne mootorrattasõidust eriti mõnu, põhiliselt õppeharjutuste mehhaanilisuse ja tuimuse pärast. Mõm julgustab, et ka siis, kui eksam läbi ja load käes, võtab paar kuud aega enne, kui tekkib eneseusaldus ja sõit naudingut pakkuma hakkab. Aga pärast seda on väga mõnus. Mõm on üldse hea mind toetama ja julgustama. Tänu sellele teen palju rohkem ära ning jõuan meeletult rohkem. Õhtul olen küll väga väsinud, aga hea on olla.

Mõnusas tegutsemistuhinas alustasin hiljuti uue blogiga, millele mõni aeg juba mõtelnud olen. Erinevalt sellest ebamäärasest tootest siin, on see blog pühendatud ühele mu hobidest isetegemise vallast ning räägib põhiliselt traadiväänamisest ja selle töö produktidest. Kunagi räägin sellest ehk pikemalt, võibolla näitan piltegi.

Kui ma kesklinnast ära kolisin, võtsin sealt kaasa oksakese hibiskusepõõsast, mis meie elutoa akna all suures potis kasvas. Olin aja jooksul tema topeltõitesse ära kiindunud ja tahtsin sellist endale koju. Ma proovisin temaga mitu korda, kuid ükski võetud oksake ei jäänud kunagi püsima. See oli siis viimane katse.

Ta põdes pikalt ja kuigi hoolitsesin tema eest, viskas ta ükshaaval ära kõik oma lehed nagu mina lootusekilde südamest. Lõpuks kuivas sootuks. Kui see juhtus, jõudsin äratundmisele. Love is never enough. Kurb oli, aga siis enam kahju mitte.

Aegu hiljem sain endale siiski koju kauaigatsetud toakase. Sumedamat karva lehtede ja jõulise iseloomuga. Selle asemel, et ära kuivada, kui emme üle nädalaaja soomes suusareisil oli, kasvatas ta hoopis õienupsud peale, justkui emmele teretulemast-kingiks. Emme ootab nüüd sellest ajast kannatlikult, millal ta tema rõõmuks need õied avab ja näitab kogu maailmale, mis karva need on. Praegu on nupud otsast natuke juba avatud ja ma loodan, et homme näeb neid juba oma täies hiilguses. Täpselt ei oska arvata. Aga imeuhke tunne kohe.

Mul on veel teinegi taim kodus, üks väike palmipuu, mis meenutab natuke draakonipuud, kuid heledamate ja triibuliste lehtedega. Ei ole veel välja selgitanud, mida ta endast täpsemalt kujutab, kuid ta näeb väga ilus välja. Samas potis tema toel kasvab üks minilehtedega metsviinapuu, mis pärast Maardusse kolimist ja natuke turgutamist oma pikad tühjad jätked lehte ajas ning muutub iga päevaga aina lopsakamaks ja ilusamaks. Kolisin kaks viimast Ministeeriumist koju, kui fuajees remonti tegema hakati ja kõik taimed jagati töötajatele ära.

Kuigi nii metsviinapuu kui hibiskuse kohta üteldakse, et nad väga otsest päikesevalgust ei armasta, paistab neile hommikupäikse käes mõnulemine vägagi meeltmööda olevat. Lõunast pöördub päike nii, et otse akendest sisse ei paista. Taimedel on minu elus oma koht ja nad on siin väga armastatud.

Mina, minu jaoks on taimedel ainult üks funktsioon. Et mulle tuleks ikka aegajalt meelde, et mul on põhjust oma koju tulla. Sest on üks hibiskus, mis on erilisem kõikidest maailma teistest hibiskuspõõsastest. Ainult mina saan teda kasta ja tema eest hoolt kanda. See on aeg, mis ma kulutan oma lillele, mis teeb ta eriliseks. Ma vastutan oma lille eest. Homme võib-olla ta hakkab õitsema.