Me peatusime tagasiteel hamburgeriputka ees. Koht osutus tavatult puhtaks ja korralikuks. Avatud terrassil istusid päikesepruunid napis riietuses blondiinid ja sõid friikartuleid. Oma hamburgereid oodates lonksasin vaikselt jääteed ning üllatusin nagu selgest taevast tulnud kadedustunnet tundes.

Ta nägi täna hea välja - päikesest suudeldud, treenitud, hästi riides. Ka mina sobisin temaga. Arutasime midagi igapäevast, nurgas tuli telekast Naksitrallide multikas. Ja ma vaatasin teda ja tema vaatas mind, kui ta rääkis. Arvasin teadvat, mida ta tunneb ja ma uskun, et täna tundsin seda mina rohkem. Ma olin hommikust saadi ülepeakaela armunud.

Vahel me suhtleme nagu kahel täiesti erineval tasandil. Üks tasand on justkui kõnekanal, mille kaudu me üksteist tundma õpime, infot ja mõtteid vahetame. Ja siis on veel teine tasand, kus me räägime asjadest, millest me eriti ei kõnele. Selleks tasandiks on meie teod, meie pilgud ja meie lubadused, tänu millele me nagu haaraks üksteist poolelt mõttelt. George naeris, et sedasi meie peres need perekonnadraamad toimuvadki - ükski taldrik ei lenda, on lihtsalt kaks inimest, kes vahetavad paar torisevat lauset.

Ma sain Jaanipäeval päikesepiste, põletuse ja sääseallergia, aga minust sai ka maailma õnnelikem naine. On kirjeldamatu tunda hinge rõõmust hüplevat teadmisest, et selle fantastilise ja erakorde mehe viin ma täna meie koju, söön temaga koos õhtust ja uinun tema kõrval, ainsagi muremõtteta. Olen maailma tipus!

Ma nägin jaani unes. Mõned ööd tagasi. Kuskilt alateadvusest koorus midagi pinnale ja andis oma olemasolust mõista. Ja ma nägin teda siis unes.

Oma varasemast suhtest õppisin eelkõige seda, et tõe kuulamine ja sellega hakkamasaamine on väiksem mure; Palju, määramatult palju rohkem on raskem andestamine, eriti endale. Tunnen vahel ikka veel tema olemasolust meeletult puudust. Mitte mingist konkreetsest asjast, vaid sellest, kuidas ta oli. Kogu aeg minuga minu mõtetes. Kogu aeg.

Unes ta ütles, et ta läheb ära. Ei põhjendanud ja ma esimest korda ei küsinud ka. Tundsin end liiga noorena ja et elu on veel kogemata millegi sellise jaoks. Aega on veel armastada. Aega on lähedal olla. Lõpuks ei tee ju haiget mitte varjamine ja petmine või misiganes ühe suhte võib lahku ajada. Vaid ma arvasin, et ta ei armastanud mind. Kuidas küll seda andeks anda ..

Me ju kõik tahame lihtsalt armastada ja olla armastatud. Olla kellegagi lähedane ja hoolida. Arvan, et olla nii lähedane kellegagi, hingeliselt, kogu aeg, see on ainukordne. See on kordumatu. Ja ma igatsen seda ikka ja ilmselt veel pikalt. Kui mitte alati.

Andestus on vist mitme auguga teekond, mille lõpus põrutad end ikkagi valusalt enese otsa. Selle une pärast sain aru, miks see oli ja enam pole ning miks praegu on mu elu nii võrreldamatult erinev. Sain aru, et ta siiski armastas mind, tõeliselt, ja et ma olin siis täiesti väljakannatamatu. Ma tõesti pidin kaotama midagi mulle nii kallist, et olla täna parem. Et mu elu saaks olla võrreldamatult parem, kui ta oleks võinud olla. Ja tore, et see oli.

Kõige tähtsam on, et ta armastas mind. Juba see teeb mind paremaks.

Mõmm läks täna varahommikul Alpidesse suusatama. Kõigepealt lendas väikse propellerlennukiga Riiga ja sealt edasi juba siis edasi. Nende pisikest reisiseltskonda ootab väike mökki ja nädal suusapuhkust.

2 aastat tagasi ma armusin temasse esimest korda just enne suusapuhkust. Me olime selleks ajaks umbes kaks kuud kohtunud. Ta pidi järgmisel hommikul laevaga Soome sõitma ning tuli mind autoga linna viima, et mind lihtsalt näha. Ma vaatasin teda, tema näojooni ja tema silmi, ja suur soojus ja kurvastus täitis mind üleni.

".. et ei tuleks mingit lolli mõtet, et äkki oleks hea Sind näha.." ta ütles.

Ma ei ole hüvastijättudega kunagi väga hea olnud ja ega see pole aja jooksul muutunud. Sel õhtul ma tundsin, et enam ma ei saa asju kergelt võtta. Mul ei olnud enam ükskõik. Ma ei oleks saanud tal enam minna lasta. Ma olin hakanud teda vajama. Tahtsin temaga koos aega veeta.

Nädala pärast tuli ta tagasi ja sellest peale oleme pea iga päev koos. Ja ei ole veel see soe tunne südame seest kahanenud. On ainult tahtmine veel neid päevi jagada.

Ma jäin haigeks. Tõsiselt haigeks. Mu pea ja kõht valutasid ja mulle ei maitsenud enam söök. Ma ei saanud öösiti magada. Mõtlesin õudusega, et ma ei tea, mida edasi teha tuleb. Kõik tundus olevat minuenda tegemata töö, ja samas andsin ma ise selle heaks kõige rohkem. Ja ma jäin hingevalust haigeks.

Ma usun, et me valime oma elutee. Et me valime oma vanemad juba enne sündi kui siia maailmasse tuleme. Valime oma suhted, valime sõbrad ja inimesed, kellega veedame oma aja. Kõik siin maailmas on meie valik, et meie hing saaks õppida täpselt seda, mida meil on vaja õppida. Ja kui me ei õpi, siis murrame sama õppetundi aastaid ja aastaid, kuni ükskord õpime.

Näiteks oli kord ühel neiul, kelle vanemad poleks ilmselt võitnud aasta vanema tiitlit, üks õppetund õppida. Tema isa kaldus alkoholi kuritarvitama ning muutus pere suhtes sageli vägivaldseks. Tüdruk jooksis 16-aastaselt kodust, oma tolleaegse kallima juurde. Mõne kuu pärast selgus, et ka tema armsamal on sama kalduvus oma hingevalu vägivallaga leevendada. Nii ka järgmisel. Ja järgmisel. Kuni seda lugu juhtusin kuulma. On see juhuslik kokkusattumus? Või on siin peidus temale vajalik õppetund?

Arvan, et viha ja pahameel, mida me kogeme nende õppetundidega maadeldes, ladestub meie organismi ja teeb meid haigeks. Nii nagu ma olin haigeks jäänud. Mu elu elatud aja muster ei tundu juhuslik. Pole juhuslik, kellega ma suhtlen ja kes minu elust saab välja nullitud. Ja pole juhuslikud ka selged muutused selles mustris, kui midagi saab õpitud. Ehk muutub ka kunagi selle neiu lugu. Ja ehk kunagi seljaktan ka mina selle õppetunni, mis ei lase mul praegu öösiti magada.

Ja siis ma naudin selle õppetunni vilju, nagu ma naudin praegu eelmiste omi.

Tahtisn vahepeal seda ütelda, et viisin Hiire talvepuhkusele. Sõitsin viimase sõidu Maardust Mustamäele ja nagu alati, oli see nädala tippsündmus ja imehea. Mootorrattaga sõitmine avab sinu silmad hoopis teistsugustele asjadele, kui sõit autoga. Ma arvan, et vaevalt ma oleksin märganud õhtusest niiskusest jäiselt sätendavat maanteed või helepeent roosakat kuusirpi horisondi kohal täpselt punktis, kuhu tee kadus. Ratas oli külm ja ma mängisin mõnuga gaasiga, kui läheduses oli pealtvaatajaid. Pöörded käisid punases.

Me istusime Jaaniga hiljem Mustamäe Statika ees autos ja sõime hot-dog'e, kui ma filosofeerisin sellel teemal. Rääkisin, et täna ma vaatasin seda ratast teist korda sama pilguga, millega siis, kui ma teda esimest korda nägin. See oli selline pilk, nagu sa vaataksid oma abikaasat, sügava armastuse ja kiindumusega. Mootorrattasõit on alati mõnus, aga mootorrattasõit enda rattaga.. see on kõikidest sõitutest parim. Mõned rattad on ilusad ja mõned on ägedad, ja laias laastus on enamus võimsamad, kui minu oma. Aga oma ratast käin ma ikka kõige meelsamini linnapeal näitamas.

"Sa siis ikkagi saad aru, mis tunne on asjadesse kiinduda," märkis Jaan. Mina vaatasin teda, ainult hetkeks ja mõtlesin oma südames, et kuidas ma tean väga hästi, mis tunne on kiinduda. Mitte ainult asjadesse.